Puukide arvukus ning nendega levivate haigusetekitajate mitmekesisus ja levimus on viimase kümne aasta jooksul märkimisväärselt suurenenud, selgub värskest Tervise Arengu Instituudi (TAI) uuringust.
Esimest korda annab uuring ülevaate ka inimese nahale kinnitunud puukidelt leitud eri haigusetekitajate kohta.
2020. aasta kevadel kaasas TAI elanikkonna teadust tegema, et koos inimeste abiga kaardistada Eesti puugiohtlikumad piirkonnad. Kampaania ajal, mis kestis 20. maist 31. augustini 2020. aastal, teatati üle 14 500 puugileiust: kokku 23 064 puugist. Inimese kehalt avastati kolmandik ehk 33 protsenti kõikidest leitud puukidest.
Eraldi tähelepanu vääris asjaolu, et üllatavalt palju ehk 35 protsenti kõikidest kaardistatud puugileidudest oli pärit koduaedadest. See oli peaaegu sama palju kui metsa, võsa ja hooldamata teeäärsete alade leide kokku.
TAI viroloogia ja immunoloogia osakonna juhataja Julia Gelleri sõnul muudab see seni laialt levinud uskumust, et puugioht varitseb ainult metsas, võsas või mujal hooldamata alal.
TAI uuringutele saabunud 6437 puugist võeti haigusetekitajate uuringuvalimisse 3559 puuki, millel analüüsiti peale tuntud puukentsefaliidiviiruse ja Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi veel neoerlihhioosi, inimese anaplasmoosi, taastuvate palavike rühma Borrelia ning puukrikketsiooside tekitajate olemasolu.
„Selleks, et uuringutulemused oleks omavahel võrreldavad, koostasime juhuvalimid, et igast maakonnast satuks uuringule enam-vähem võrdne kogus puuke. Valimit tehes lähtusime neljast kriteeriumist: asukoht, puugi seisund, puugi arengustaadium ja sugu,“ selgitas Geller.
Vähemalt ühe haigusetekitaja olemasolu tuvastati 62 protsendil kõikidest uuritud puukidest. Kõige kõrgem nakatunud puukide osakaal oli Tartumaal 77 protsendiga ning kõige madalam Ida-Virumaal 39 protsendiga. Viiendik puukidest osutus korraga mitme erineva haigusetekitaja kandjaks. Kõige rohkem mitme nakkustekitajaga puuke tuvastati Tartumaal, Harjumaal, Viljandimaa ja Lääne-Virumaal.
Kõige levinumaks haigusetekitajaks Eestis osutusid puukrikketsioosi tekitajad Rickettsia perekonnast, mida tuvastati 35 protsendil uuritud puukidelt. Puukrikketsioosi leiti rohkem kui pooltelt Valga- ja Tartumaalt saadetud puukidelt. Rikketsioosiga nakatudes enamikul inimestel sümptomeid ei ilmne ning haigusseisundit ei teki. Siiski võivad mõnel inimesel esineda gripitaolised sümptomid nagu palavik, lihasevalu, peavalu, hingamishäired, kuid enamasti mööduvad need ise. Nõrgema immuunsusega inimestel võib raskemal juhul olla ka meningiit ehk ajukelmepõletik. Haigust ravitakse antibiootikumidega.
Puukborrelioosi tekitajate levimus Eesti puukides on 28 protsendil. Enim tuvastati borrelioosi Läänemaa puukidel: 41 protsendil. Võrreldes varasemate uuringute tulemustega on borrelioosi põhjustavate bakterite levimus puukides üle Eesti kasvanud viimase 15 aasta jooksul kohati kuni kaks-kolm korda. Nakkuse saamiseks kulub vähemalt üle 12 tunni, kuid reeglina üle ühe-kahe ööpäeva, kuna bakterid paiknevad puugi seedetraktis ning pääsevad sealt süljega välja alles pärast vereportsu sattumist puugi kõhtu. Haiguse esimeste tunnuste ilmnemiseni võib minna kaks kuni neli nädalat. Põhi- ja esmasümptomiks on hammustuskoha ümber tekkiv laienev punetav laik, kuid mõnikord võib see ka puududa. Lisaks võivad kaasneda palavik, peavalu, üldine nõrkus, pearinglus, liigese- ja lihasevalud, kaalulangus. Reeglina allub haigus antibiootikumravile, kuid tüsistuste korral võib nõuda ka haiglaravi.
Ka neoerlihhioosi levimus puukides on võrreldes varasemate uuringutulemustega kasvanud ning laienenud on ka levimusala. Haigustekitajat leiab igas Eesti maakonnas ning kõikidest analüüsitud puukidest tuvastati neoerlihhioosi tekitajat 19 protsendil. Kõige rohkem tuvastati neoerlihhioosi tekitajat Viljandimaal. Enamasti neoerlihhioosi puhul sümptomeid ei ilmne, kuid võib esineda peavalu, iiveldust ja oksendamist, müalgiat ja kaela jäikust, külmavärinaid, öist higistamist ning korduvaid kõrge palaviku hoogusid. Samuti lokaliseeritud või migreeruvat valu alalõualiigeses, kaelas, põlvedes, küünarnukkides, pahkluudes, ülakeha või jäsemete lihastes. Esineb ka nahalöövet, mis sarnaneb sõlmelise erüteemi või roospõletikuga. Haigust ravitakse antibiootikumidega.
Anaplasmoosi põhjustajat tuvastati puukidest üle Eesti keskmise levimusega 5,6 protsendil, välja arvatud Ida-Virumaa ja Võrumaa, kust pärit puukidest bakterit ei leitud. Seevastu Hiiumaal on anaplasmoosi levimusmäär 18 protsenti. Võrreldes varasemate uuringute tulemustega viitavad 2020. aasta tulemused anaplasmoosi tekitaja levimuse kasvule. Inimestel on nakkus tihti asümptomaatiline või kergelt kulgev, üks-kaks nädalat pärast hammustust ilmnevate gripitaoliste sümptomitega, milleks on palavik, pea-, lihase- ja liigesevalud. Mõnikord võivad tekkida ka tõsisemad respiratoorsed või neuroloogilised kahjustused. Väga harva esineb nahalööve. Haigust ravitakse antibiootikumidega.
Taastuvate palavike rühma kuuluv ning neuroloogiliste sümptomitega seostatava Borrelia miyamotoi haiguse tekitaja tuvastati üheksast maakonnast saadetud puukidest, peamiselt lääneranniku maakondades ja saartel. Lõuna- ja Ida-Eesti maakondadest leiti antud bakterit ainult Tartu- ja Valgamaal. Kõigist uuritud maakondadest oli levimus oluliselt kõrgem Läänemaal, kus kaheksa protsenti analüüsitud puukidest osutus B. miyamotoi suhtes positiivseks, mis on omakorda kümme korda kõrgem kui sama näitaja aastatel 2006–2009.
Haigust iseloomustavad palavik, mis võib minna üle 40 kraadi, lisaks pea-, lihase- ja liigesevalu, väsimus, iiveldus ning külmavärinad. Sümptomid ilmnevad umbes üks-kaks nädala jooksul pärast puugihammustust ning palavikuhood võivad korduda. Haigusega võivad kaasneda ka närvisüsteemi kahjustused. Haigust ravitakse antibiootikumidega.
Puukentsefaliidiviirus oli kõikidest uuritavatest haigusetekitajatest madalaima levimusega. Seda tuvastati uuringu käigus ainult kahel puugil. Üks puuk oli pärit Võrumaa metsaalalt ning teine Hiiumaa koduaiast. Puukentsefaliidi viiruse vähene leid ei viita viiruse levimuse vähenemisele looduses, vaid selle ebaproportsionaalsele ja pistelisele levimismustrile, mis on tingitud viiruse aktiivkollete olemasolust ja levimusest.
„Kui entsefaliidiga nakatumisi on mõnes piirkonnas rohkem esinema hakanud, tuleb valvas olla ka teistel samas piirkonnas elavatel inimestel,“ hoiatab Geller. Inimese organismi jõuab viirus vaid mõne tunniga, kuna paikneb puugi süljenäärmetes ning satub inimese verre juba puugisülje esimese portsuga.
Puukentsefaliidiviirus häirib tõsiselt kesknärvisüsteemi tööd, võib põhjustada pareese, halvatust, mälu- ja koordinatsiooni häireid. Üle 70 protsenti patsientidest vajab haiglaravi. Kaasnevad pikaajalised neuroloogilised tüsistused.
Entsefaliidi läbipõdemisel tekib eluaegne immuunsus. Haiguse vastu spetsiifilist ravi ei ole ehk ravi on mõeldud sümptomite leevendamiseks. Puukentsefaliit on ainuke puugihaigus, mida võib ennetada vaktsineerimisega.
Puugiuuringud on olnud TAI viroloogia ja immunoloogia osakonna teadustöö uuringuteemaks üle 20 aasta. Nende aastate jooksul on puukide ja nendega levitatavate haiguste uuringuid tehtud nii Eesti kui ka rahvusvaheliste teadusprojektide osana.
Eestis elutsevate puugiliikide ning nende levikualade kohta saadud andmed on pidevalt kasutusel Euroopa Nakkuste Ennetamis- ja Tõrje keskuse (ECDC) andmebaasides, mille eesmärk on inimeste haigusetekitajaid levitavate siirutajate kaardistamine ja levikumuutuste jälgimine Euroopa Liidus.
Nende uuringute tulemused on võimaldanud tuvastada mitte ainult teada-tuntud puukentsefaliidiviirust ja puukborrelioosi, vaid ka mitmete muude puukidega levivate haigusetekitajate olemasolu Eestis, ning need viitavad nii puugiarvukuse kui ka haigusetekitajate levimuse kasvu tendentsile.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
