Plastist, metallist või klaasist valmistatud joogipakendeid ei tohi pärast ühekordset kasutamist prügikasti visata – neile saab anda uue elu ja kasutuse, säästes sedasi loodust ja hoides Eestimaa puhtana. Kõiki pakendeid käideldakse materjali eripärade tõttu erinevalt, kuid tulemus on üks – puhtam loodus, väiksem energiakulu ja vähem prügi.
Mida head saab plastpudelist?
Plastpudelite puhul algab ringlusse võtmise protsess sellega, et eraldatakse läbipaistvad ja värvilised pudelid, eemaldatakse kork ja silt. Edasi lähevad pudelid juba sõltuvalt tootmise protsessist helvestamisele ja granuleerimisele. Plastpudelist tekstiilimaterjali tootmist ei peeta tänapäeval enam mõistlikuks mistõttu tehakse vanast plastpudelist peamiselt uus plastpudel, kuid soovi korral on võimalik pudelitest valmistada ka sünteetilist kiudu, millest saab toota tolmuimejakotte, nõudepesulappe, vaipasid või hoopis patjade täitematerjali vatiini.
Selleks, et kasutatud plastpudelitest uued teha, tuleb helvestest valmistada uue pudeli toorik. Toorikust uue pudelini jõutakse nii, et toorik soojendatakse masina jõul ning puhutakse õhupalli kombel suureks.
Inimese poolt hooletult looduses jäetuna laguneb plastpudel 50-80 aastat ja seda juhul, kui see on kokkupuutes õhuga. Maa sisse maetuna kulub lagunemiseks 500-1000 aastat, sest bakterid plasti toiduna ei tunnista. Plast ei ole siiski kõikide inimkonna tekitatud keskkonnaprobleemide põhisüüdlane ega üdini halb materjal, nagu seda avalikkuses tihti serveeritakse. Mure seisneb hoopis selles, et plastpakendeid ei jõua piisaval hulgal taaskasutusse. Eesti Pandipakend kogub kaupluste taaratagastuspunktide kaudu tarbijatelt ühe aastaga kokku ligikaudu 4000 tonni plasti, mis läheb kõik eeskujulikult ümbertöötlemisse.
Metallpurgi tootmine esmasest toormest on kulukas võrreldes taaskasutamisega
Metallpurgid valmistatakse terasest või alumiiniumist ning purki ennast on esmasest toormest oluliselt kulukam ja keerukam toota kui sellesse pakitavat jooki. Selleks kaevandatakse boksiiti ja toimetatakse see redutseerimistehasesse, kus puhastatakse tonn boksiiti pooleks tonniks alumiiniumoksiidiks. Alumiiniumoksiid pannakse ahju ja poolest tonnist alumiiniumoksiidist saab veerand tonni jagu alumiiniumkange, mis toimetatakse edasi purgi tehastesse.
Seal kuumutatakse alumiiniumkange 710 kraadi juures ja vormitakse kolme millimeetri paksuseks. Saadud lehed valtsitakse veel kümme korda õhemaks ning alles siis on alumiinium viimaseks töötlemiseks valmis. Alumiinium lehed vormitakse purkideks, mis pestakse, kuivatatakse ning kaetakse põhivärviga. Samuti kantakse purkidele peale spetsiifiline tooteinformatsioon. Edasi purgid lakitakse, flantsitakse ning piserdadakse seest üle kaitsekihiga, mis ei lase purgil gaseeritud joogiga kokku puutudes rooste minna.
Valmis purgid toimetatakse edasi villimistehastesse, kus neid veel uuesti pestakse ning alles seejärel täidetakse. Täidetud purgid kaetakse kaanega ning saadetakse poodidesse laiali.
Juba toodetud purkide taaskasutamise protsess võtab keskmiselt aega 60 päeva. Purgid sulatatakse ning tahenenud alumiinium kangist valmistatakse uus alumiiniumleht, millest toodetakse kilukarpi meenutav metallpurgi toorik. Uued purgid lakitakse ja piserdatakse taaskord seest üle kaitsekihiga, mis takistab purgi korrodeerumist.
Kuna alumiiniumi valmistamine on väga energiakulukas protsess, on mõistlik olemasolev alumiinium taaskasutusse suunata. Nii saab kokku hoida kuni 95 protsenti energiast, mida läheb vaja alumiiniumi valmistamiseks esmasest toormest. Ainuüksi ühe plekkpurgi taaskasutamisel säästetava energiaga saad vaadata kolm tundi televiisorit. Kui aga jätad plekkpurgi loodusesse vedelema, kulub selle lagunemiseks aega 200-500 aastat.
Alumiiniumile uue elu andmise olulisust ilmsetavad positiivselt ka numbrid: uuringud on näidatud, tänaseks on maailmas toodetud ligi miljard tonni alumiiniumit ning kolm neljandikku on sellest endiselt kasutuses.
Igavene klaas
Klaas, nagu ka alumiinium, on selline materjal, mida saab taaskasutada lõpmatuseni ilma, et selle kvaliteet kuidagi väheneks. Klaaspudeleid tuleb taaskasutusse kahte sorti – ühekordse ja mitmekordse kasutusega pudelid.
Ühekordse kasutusega pudelid, mis sorteeritakse Eesti Pandipakendis värvi järgi kas rohelisteks, pruunideks või läbipaistvateks, on tähistatud pandimärgiga D. Pärast sorteerimist purustatakse need klaasipuruks ning sulatatakse klaasitehases 1200 kraadi juures. Sulaklaasist saab juba uued klaastooted vormida, nagu uus klaaspudel või -purk.
Klaasi esmasest toorainest valmistamisele kulub palju mineraale, energiat ja vett. Lisades aga toorainesse kasutatud klaasi, saab vähendada nii sulamistemperatuuri kui energiakulu. Klaasi sulatamisel võib taaskasutatav materjal moodustada kuni 90% toorainest, keskmine number on siiski kuskil 38% (2017. aasta andmed) juures. Taaskasutatud klaasipuru kasutamisel 10% ulatuses saavutatakse tootmisprotsessis 2-3% energia kokkuhoid.
Korduskasutatav klaas on märgistatud K-tähega ning sellised pudelid saadetakse kaupluse taaratagastuspunktist otse joogivalmistaja tehasesse, kus pudelid hoolikalt pestakse ning uuesti täidetakse. Kõik korduskasutatavad klaaspudelid läbivad põhjaliku kvaliteedikontrolli ja defektiga pudelid eraldatakse ning lõhutakse sarnaselt ühekordsele klaaspudelile klaasipuruks.
Erinevalt plastpudelist ja plekkpurgist, mis lagunevad looduses sadu aastaid, on klaaspudeli lagunemisaeg seni teadmata, sest keegi pole seda protsessi nii pika aja jooksul jälginud. Californias on näiteks inimtekkeline klaasirand, mis koosneb miljarditest klaasikildudest. Ranna lähedal oli 20. sajandi algul kohalike elanike enda tekitatud prügila, mis on nüüdseks suletud. Lained on rannale jäänud klaasi väikesteks, siledateks ja värvilisteks tükikesteks kulutanud ning muutnud ala turistidele väga atraktiivseks. See on üks vähestest näidetest, kus loodus on inimeste tekitatud kahjuga vapralt toime tulnud.
