Suur lugu

Kuidas teada, kas sa saad oma joogiveest liigselt fluoriidi ja kas see on sulle kahjulik?

Fluori suurt sisaldust (üle 1,5 mg/l) esineb peamiselt Siluri–Ordoviitsiumi veekihtide vees Lääne- ja Kesk-Eestist kuni Tartuni. (C) Foto: Shutterstock

Arvestatav hulk inimesi tunneb muret fluoriidiga hambapasta tarvitamise ja oma vee fluoriidisisalduse pärast. Nimelt levib netikommentaariumites mitmeid väiteid selle kahjulikkusest tervisele. Millistes piirkondades on vesi liiga kõrge fluoriidi sisaldusega ja kuidas saada oma vee koostisest infot? Kui suurt hulka inimesi see probleem puudutab?

Oleme hiljuti Rohegeeniuses avaldanud arvustusi nii Colgate’i kui ka Mündi suuhügieenitoodetele. Hambaarst soovitas neis üldjuhul kasutada fluoriidiga hambapastat, mis aitab hammastel remineraliseeruda. Allikaviidetega hambaarstide põhjenduse leiab näiteks Suukooli kodulehelt. Ka suuremad ettevõtted nagu Colgate pakuvad oma kodulehel infot miks ja kuidas nad fluoriidi kasutavad. Küsimuste korral saab nende poole pöörduda.

Mõned inimesed aga ei soovi fluoriidiga hambapastat kasutada. Põhjuseks tuuakse väiteid stiilis “fluoriid on aju kahjustav neurotoksiin”, “fluoriid koguneb käbinäärmesse ja tekitab selle kivistumist” või “fluoriid võib tekitada fluoroosi ning ma ei tea oma vee fluoriidisisaldust”. Sageli luuakse seos, et just fluoriidiga hambapasta on see kurjajuur.

Esitades väiteid normaalse fluoriidiga hambapasta kasutamise mõjust ajule ja hammaste tervisele on oluline jääda tõenduspõhiseks ning viidata usaldusväärsetele läbi töötatud allikatele. Lihtsalt lingi “fluoriidi toksilisus” märkamisest peene inglisekeelse nimega ajakirjas ei piisa, vaid süveneda on vaja asja sisusse ning tuleb osata hinnata ajakirja ja uurimuse usaldusväärsust. Lisaks peab olema mitmeid uurimusi, mis väidet kinnitavad. Kui näiteks fluoroos ongi reaalne vee liigsest fluoriidisisaldusest tekkiv haigus, siis käbinäärme kivistumisest usaldusväärseid andmeid ei leia.

Väide, et käbinääre kivistub liigest fluorist, ei saa hetkel põhineda teaduslikel uuringutel

Pöördusin käbinäärme ja fluoriidi kohta selgituste küsimiseks Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professori Jaanus Harro poole, kes on neuropsühhofarmakoloogia ekspert. Jaanus Harro ütles, et fluori kogunemine käbinäärmesse on võimalik. Üldist neurotoksilisust on seni aga uuritud ainult laborirottidel, kellel on kasutatud selliseid annuseid, mida ei leidu mitte kunagi looduses isegi endeemilise fluoroosi piirkondades (st piirkondades, kus fluoroosi esineb pidevalt).

Harro tõi välja Agalkova ja kolleegide sel aastal ajakirjas Critical Reviews in Toxicology avaldamiseks vastu võetud ülevaateuuringu. Selles kirjutatakse, et antud teema hindamiseks on olulised andmed endeemilise fluoroosi piirkondadest, kus inimesed tarbivad pidevalt liigseid fluoriididoose või puutuvad tööstusaladel kokku fluoriidiühenditega. Neid uuringuid on aga tehtud vähe ning neid kritiseeritakse sageli madala kvaliteedi pärast. Siin on oluline teada, et mainitud uuringud ei puuduta ükski spetsiifiliselt käbinääret. 

Niisiis, kui keegi väidab, et käbinääre liigsest fluoriidist kivistub, ei ole teadaolevalt uuringuid, mis seda väidet toetaksid. Harro sõnul on käbinäärme rollist veel vähe teada. Harro soovitab ka hambaid pärast pesu korralikult loputada.

Fluoroos võib tekkida liigsest fluoriidisisaldusest vees

Fluoroos on hambaemaili ja -luu haigus. See kujuneb hammaste arengu käigus varases lapseeas piirkonnas, kus fluoriide on joogivees üle normi: rohkem kui 1,5 milligrammi liitri kohta (nt Lääne-Eestis). Tavaliselt tekib probleem jäävhammastega. Seega tuleks vaadata esmalt oma vee fluoriidi sisaldust.

Fluoroosi tunnuseks on tavaliselt valged laigud või triibud lõikehammaste eesmistel pindadel ja purihammaste köprudel. Nendele võivad lisanduda pigmenteerunud täpid ning raskematel juhtudel kriitjas, tuhm ja läiketa hambaemail. Taolistele pindadele tekkinud sügavate defektide pärast võib hambakroon murenema hakata. Diagnoosi paneb hambaarst.

Taolise kahjustusega hambad vajavad hambaemaili remineraliseerivat ravi hambaarstilt. Fluoroosi ennetamiseks on tark vältida pikaaegset fluoririkka vee joomist ning toita last võimalikult kaua rinnaga. Vee keetmine ja selitamine vähendavad mõnel määral vee fluorisisaldust. Kuidas siis teada, kas mingi piirkonna või isegi maja vees on liigselt fluoriidi?

Fluoriidi sisaldus vees piirkonniti

Keskkonnaministeeriumi veeosakonna peaspetsialist Kersti Türk andis ülevaate, kuidas fluoriidi sisaldus piirkonniti varieerub ning millest see sõltub.

Millistes piirkondades on vees kõrge fluoriidi sisaldus?

Fluor (F) on keemiliselt aktiivsemaid elemente, mis esineb põhjavees peamiselt fluorioonina (fluoriidina, F). Fluori suurt sisaldust (üle 1,5 mg/l) esineb peamiselt Siluri–Ordoviitsiumi veekihtide vees Lääne- ja Kesk-Eestist kuni Tartuni (vt joonis). Fluori esineb rohkem üle 80 m sügavustes puurkaevudes.

Regionaalselt koonduvad fluori kõrged sisaldused eelkõige Lääne-Eestisse. Siluri-Ordoviitsiumi veekiht on oluline veevarustusallikas Pärnu-Tartu joonest põhja poole jääval alal ja Lääne-Eesti saartel, kus sellest võetakse ligikaudu 30 protsenti Eestis tarbitavast põhjaveest. Fluoririkas põhjavesi on ka Kesk-Alam-Devoni-Siluri veekompleksis, mida kasutatakse Kesk-Eestis

Kõikjal mujal Eestis on fluori sisaldus põhjavees tunduvalt madalam. Põhjavee fluorisisaldus on veekihiti sügavuse suunas erinev ja varieerub ka regiooniti suurtes piirides (0,1 kuni 7 milligrammi liitri kohta). 

Millest on tingitud fluori sisalduse varieerumine vees ühes ja samas piirkonnas?

Paljudes veevärkides kasutatakse seguvett, mis saadakse samaaegselt mitmest erineva fluori sisaldusega põhjaveekihist või pöördosmoosi meetodit põhjavee töötlemisel joogiveeks. Ühes ja samas piirkonnas võivad inimesed tarbida erineva fluori sisaldusega joogivett. See oleneb sellest, millise veekihi vett nad kasutavad ehk kui sügav on puurkaev või salvkaev.

Kust saab andmeid kasutatava vee fluoriidisisaldusest?

Kasutatava vee fluorisisalduse kohta andmete saamiseks vaja teada kõigepealt, millise veekihi vett kasutatakse. Kui on tegemist ühisveevärgi veega, siis saab fluorisisalduse kohta andmeid küsida vee-ettevõttelt. Kui on kasutamisel eraisiku puurkaev, siis saab andmeid puurkaevu passist (kui see on omanikul olemas) ja keskkonnaregistrist ning joogivee kvaliteedi osas nõustab Teviseamet.

Milline on fluoriidi sisaldus erinevate sügavuste puhul?

Madalates puurkaevudes (sügavusega alla 30 meetri) on fluoriooni sisaldus alla 1,5 mg/l, kontsentratsioonid 4–7 mg/l esinevad 100 meetrist sügavamates puurkaevudes. Kõrgemad fluoriidisisaldused esinevad sügavates (150-200 m) puurkaevudes. Seega on puurkaevu sügavus heaks, kuid mitte piisavaks parameetriks, tegemaks prognoose vee fluoriidisisalduse kohta.

Millest sõltub põhjavee looduslik keemiline koostis?

Põhjavee looduslik keemiline koostis kujuneb mitmesuguste tegurite koosmõju tulemusena. Karbonaatse Siluri-Ordoviitsiumi kivimikompleksi lõhelisus ja sellest tulenev veevahetuse kiirus vähenevad sügavuse suurenedes, settekivimite koostis ja tüüp on ruumis muutuvad. Põhjavesi, mis on pikemat aega kontaktis ümbriskivimiga, peegeldab kivimi keemilist koostist, veekompleksi geokeemilist ja hüdrodünaamilist iseloomu. 

Sellest tingituna on vees lahustunud keemiliste elementide ja nende vahekorrast tulenev vee keemiline tüüp samuti piirkonniti erinev. Põhjavee keemilisest tüübist sõltub omakorda teiste keemiliste elementide, sealhulgas fluoriidide sisaldus. 

Fluoriidisisaldus põhjavees sõltub HCO3 sisaldusest ja pH väärtusest. Vee pH väärtused üle 7,6 ja kõrged HCO3 sisaldused soodustavad fluoriidi esinemist vesilahuses. Sama seaduspära on jälgitav ka Eestis Siluri-Ordoviitsiumi veekompleksis, kus kõrgemad fluoriidisisaldused on samuti seotud pH väärtustega 7,5 ja enam.

Fluoriidid säilitavad reeglina oma mobiilsuse happelises (pH<5) või aluselises (pH>8) keskkonnas. Kõrge fluoriidisisaldus on iseloomulik kaltsiumivaesele Na-HCO3-tüüpi põhjaveele. Siluri-Ordoviitsiumi veekompleksi vee kõrged fluoriidisisaldused on seotud eelkõige Cl-HCO3-tüüpi naatriumirikka põhjaveega.
Fluori sisaldusest põhjavees ja joogivees saab lugeda siit ja siit,

Joonis. F ja B levik ning sisaldus S–O veeladestus.

Karro, E. Uppin, M. (2010). Siluri-ordoviitsiumi veeladestu fluoriidide ja boori geoloogilised allikad. Keskkonnatehnika, 25−27.

Mida teha vajaduse korral oma vee fluoriidisisalduse vähendamiseks?

12 aasta taguste Tartu Ülikooli Tervishoiu instituudi andmete järgi on lubamatult suur fluoriidi kogus vees 2,2 protsendil eestlastest. Need näitajad võivad varasemaid trende järgides olla nüüdseks muutunud paremuse poole. Sotsiaalministeerium ja Tartu Ülikool avaldasid 2008. aastal infolehe, mis annab rohkem infot fluoriidi sisaldusest vees. Selles on muuhulgas soovitused nii veekäitlejatele kui ka tarbijatele, mida teha, kui vees on liigselt fluoriidi.

Kui kraanivees on liigselt fluoriidi, siis:

  • võimalusel valige teine veeallikas
  • kasutage joogiveena fluoriidivaest pudelivett
  • kasutage toidu valmistamiseks fluoriidivaest vett
  • imikute toidusegud valmistage fluoriidivaesest pudeliveest
  • väikelastel, kes võivad hambapastat alla neelata, on soovitav kasutada fluoriidita hambapastat
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.