Keskkonnaameti keskkonnahariduse osakond koostas juba üheksandat aastat kokkuvõtliku teabelehe aasta tegijatest, keda keskkonnaorganisatsioonid tänavu esile tõstavad.
„Esimesena hakkas Eesti Ornitoloogiaühing valima aasta lindu, esimene neist valiti juba aastal 1995,” ütles keskkonnaameti keskkonnahariduse osakonna juhataja Piret Eensoo. “Seejärel 1996. aastal algatas Viktor Masing aasta puu valimise. Puu valimist veab eest ajakiri Eesti Loodus. Nii on riburada uusi väljavalituid lisandunud ja ülevaate ühele lehele mahutamine muutub aina keerukamaks.”
Pisema plakati mõõtu teabelehelt saab esmase ülevaate nii aasta linnust, loomast, puust, samblast, kalast kui ka teistest aasta tegija tiitli pälvinutest.
Selline liikide ja mullatüüpide esiletõstmine annab võimaluse õppida tundma vähem märgatavat elurikkust ja uurida seda väärtuslikku varandust, mis asub meie jalge all. “Muide, kui täpne olla, siis loomariigi esindajaid on ju aasta tegijate hulgas lausa neli – imetaja, lind, liblikas ja kala,“ ütles Piret Eensoo.
Aasta tegijaid keskkonnaamet ise ei vali. Teabelehel on viited kodulehtedele, kust saab rohkem teada nii tegija kui ka tema valija kohta.
Aasta tegijad
Kägu (Cuculus canorus) on tuvi suurune. Välimuselt meenutab raudkulli või väikepistrikku. Kägu on pesaparasiit, kes ise ei ehita pesa, vaid muneb oma väikesed, u 3 g kaaluvad munad ükshaaval mõne teise liigi (nt linavästrik, hall-kärbsenäpp, kadakatäks jt) pessa. Enamasti muneb kägu sama liigi pessa, kus ise üles kasvas. Käopoeg koorub enne pesaomaniku järglasi ning nügib teised linnupojad pesast välja. Ta lahkub pesast u 20. elupäeval, kasuvanemad toidavad teda veel kuni paar nädalat. Käo toiduks on selgrootud, sh ka karvased liblikaröövikud, keda teised linnud tavaliselt ei söö. Loe veel: Eesti Ornitoloogiaühing
Harilik tamm (Quercus robur) oli esimest korda aasta puu 1998. aastal. Tamm õitseb samal ajal lehtimisega. Ta on tuultolmleja, nii isas- kui emasõied on vaevumärgatavad. Tamme vilju – tõrusid – teab aga igaüks. Tõrud on toiduks imetajatele, lindudele ning aidanud ka inimestel näljahädasid üle elada. Meie vanim ja jämedaim puu on teadaolevalt Tamme-Lauri tamm, suurima tüvemahuga on MäeLõhtsuu tamm. Rahvuspuud Eestis valitud pole, aga pika ea, tugevuse ja elujõu võrdkujuna on tamm aukohal paljude eestlaste südames. Tammeoksi on kujutatud meie suurel riigivapil, tammeleht aga on looduskaitse sümbol. Loe veel: loodusajakiri.ee
Harilik saarmas (Lutra lutra) on poolveelise eluviisiga kärplane. Keha on voolujooneline, jäsemed lühikesed, varvaste vahel ujunahad. Rahulikult ujudes on veest väljas pea ja selja ülaosa. Saarma märgumatu kasukas on üks vastupidavamaid karusnahku. Saarmas on loomtoiduline. Tema menüüs on näiteks kahepaiksed, kalad, pisiimetajad ja veeputukad. Tugeva lõhnaga väljaheited jätab nähtavale kohale. Saarmad on lustlikud ja uudishimulikud, samas ka ettevaatlikud. Urg asub veekogu kaldas, poegi on 1–3. Kaitsealune liik (LK III). Saarmaid ohustavad veetaseme muutused, elupaikade vähenemine, keskkonnareostus. Loe veel: Looduskalender
Vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii) on levinud üle Eesti. Kasvab hõredamates segametsades, teeservades, niisketel niitudel, kraavides. Õied on lillakasroosad, tumedate vöötidega, huul on sügavalt kolmeks lõhestunud, keskmine hõlm saehambakujuline. Õitseb juunis-juulis. Õisi tolmeldavad mardikad, mesilased ja kimalased. Nõrga lõhnaga õites puudub nektar. Lehed pealtpoolt täpilised, altpoolt hõbedased. Alumine leht äraspidimunajas. Kaitsealune liik (LK III). Liiki ohustab kasvukohtade võsastumine. Loe veel: Eesti Orhideekaitse Klubi
Kirju-tumesilmik (Lasiommata megera) leiti Eestis esimest korda 2018. aastal Pärnumaal Treimanis. Ta on lõunapoolse päritoluga liik, kelle jõudmine Eestisse on seotud kliimamuutustega. Tiibade siruulatus u 5 cm. Avamaastikuliik, eelistab karjamaid, kuivi tee- ja metsaservi, kus kasvavatest kõrrelistest peamiselt toituvadki selle liblika röövikud. Kirju-tumesilmiku valmikuid kohtab mais-juunis ja augustis-septembris. Loe veel: Looduskalender
Leostunud gleimuld (Go) on toitainerikas muld, mis on kujunenud karbonaatsel lähtekivimil liigniisketes tingimustes. Sellel mullal kasvavad leht- ja okaspuu segapuistud (kaasikud, sanglepikud, ka kuusikud) liigirikka alustaimestiku (toomingas, mage sõstar, vaarikas) ja lopsaka rohurindega (sõnajalad, angervaks, seaohakas). Leostunud gleimullad hõlmavad Eesti muldkattest 13% ning on enam levinud Pärnu-, Lääne-, Hiiu- ja Raplamaal. Loe veel: Eesti Maaülikool
Harilik helvik (Marchantia polymorpha) kasvab niisketes kasvukohtades: metsas, kraaviservadel, lõkkeasemetel ning võib olla tülikas „umbrohi“ aiapidajale. Varreks ja lehtedeks jagunemata keha nimetatakse talluseks. Helvik on kahekojaline sammal. Levib hästi: suguliseks paljunemiseks arenevad varrekujulise väljakasvu otsas tähekujulised emassuguorganid või kettakujulised isassuguorganid ning mittesuguline paljunemine toimub talluse pinnal kausikujulistes mahutites olevate sigikehade abil. Loe veel: Eesti Samblasõbrad
Kamperriisikas (Lactarius camphoratus) on üks tavalisemaid riisikaid kuusikutes ja kuuse-segametsades. Kübar õhuke, kuni 5 cm laiune, tume-punakaspruun kuni mustjaspruun, piimmahl on valge. Seeneliha on maheda, kuid vürtsika maitsega ja lõhnab nagu karri. Sobib hästi kuivatamiseks ja erinevate toitude maitsestamiseks. Seene viljakehasid leiab juulist oktoobrini. Loe veel: Eesti Mükoloogiaühing
Koha (Sander lucioperca) on kitsa pea, terava nina ja süstja kehaga röövkala. Esimesel seljauimel on ogakiired. Koha elab Peipsis, Võrtsjärves, Emajões, Lõuna-Eesti järvedes, samuti rannikumeres, eriti Pärnu lahes. Hea kohajärv on toitainete- ja hapnikurikas ning soojeneb kiiresti. Koha on toidulaual hinnatud kala. Järelkasvu tagamiseks on koha püügi alammõõt Võrtsjärves 51 cm, teistes veekogudes 46 cm. Harrastuspüüdja tohib püüda kuni 5 koha ööpäevas. Kevadsuvel, kudeajal on koha püük keelatud. Loe veel: Kalastaja
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
