Äike on võimas elektrilahendus pilvede või pilvede ja maa vahel, mida saadavad välk ja müristamine. See on peamiselt seotud rünksajupilvedega, mis soodsatel tingimustel tõusvate õhuvoolude tõttu muutuvad äikesepilvedeks.
Pilve alaosa koosneb vihmapiiskadest, mis on negatiivse laenguga; ülaosa aga positiivse laenguga jääkristallidest. Välk tekibki kahe vastupidise laenguga pilvepiirkonna elektrilisel lahendusel. See võib toimuda pilve ja õhu vahel, pilve sees, pilve ja maapinna vahel või hoopis kahe pilve vahel, selgitab Keskkonnaagentuuri blogis metaandmete analüütik-andmehaldusspetsialist Meila Kivisild.
Ohtlik on aga välk, mis tekib pilve ja maapinna vahel − harilikult negatiivselt laetud pilvealuse ja positiivselt laetud maapinna vahel.
Keskkonnaagentuuri seirevõrgus on kaks äikesedetektorit, mis kuuluvad Põhjamaade äikesedetektorite võrgustikku NORDLIS (Nordic Lightning Information System). Esimene paigaldati 2005. aastal Tartu-Tõravere ja teine 2017. aastal Lääne-Nigula meteoroloogiajaama. Detektorid registreerivad valdava osa pilv-maa välkude impulssidest ja olulise osa pilvevälkudest.
Detektorite asukohad on valitud eeskätt lähtuvalt varem olemas olnud põhjamaade võrgu konfiguratsioonile. Lisaks peavad detektorid olema paigutatud kohta, kus esineb võimalikult vähe tehnikast põhjustatud raadiohäireid.
See nõue välistab linnad ja lennuväljad (kuigi mõnel pool on nimetatud detektoreid ka lennuväljadele paigutatud). Kolmandaks peab pikalaineline detektor paiknema küllalt suurel tasasel ja lagedal väljal, kus maa sees ei oleks palju metalli, vastasel juhul saab mööda maapinda liikuv laine moonutatud.
Äikeseandmete töötlus toimub vastavalt kokkuleppele Soome Meteoroloogia Instituudi serveris. Koos Soome ja Rootsi detektoritega tagab võrk kogu Eesti küllalt hea kaetuse – välgulöökide asukoht määratakse ühe kilomeetri täpsusega või isegi paremini.
Äikesedetektorite võrk koosneb paljudest üle kogu jälgitava territooriumi laiali paigutatud detektoritest. Asukoha leidmiseks peab server saama vähemalt kolme detektori poolt registreeritud sündmuse andmed.
Seda, et tegemist on sama sündmusega, otsustab ta peamiselt kokku langeva aja järgi. Mida tihedamalt detektorid paiknevad, seda täpsemaid andmeid on võimalik saada. Samas on detektorite maksimaalne töökaugus pikkadel lainetel küllalt suur, ulatudes tuhandetesse kilomeetritesse.
Lisaks asukohale määratakse sündmuse registreerimise täpne aeg, signaali tugevus ja liiki iseloomustavad parameetrid (välgulöök võib olla pilvede vaheline või pilvest maapinda).
Keskkonnaagentuuri äikese analüüsides avaneb uues vahekaardis antakse ülevaade eri aastate äikesehooaegadest. Välja on toodud välkude jaotus kuude kaupa, välgulöökide päevane ning ruumiline jaotus ja võrdlus varasemate aastatega.
Analüüsidest saab teada, millal registreeriti aasta esimene ja viimane välgulöök, palju on Eestis keskmiselt äikesepäevi, millises maakonnas ja linnas esines kõige rohkem äikest ning millised olid äikesehooaja olulisemad sündmused.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
