Cambridge’i ülikooli vanemteaduri Annela Anger-Kraavi sõnul ei lahenda koroonakriis kliimamuutusi. Isegi kui lõpetada kohe kõigi kasvuhoonegaaside õhku paiskamine, tooksid juba alanud kliimasüsteemi muutused kaasa sajandi lõpuks 1,5kraadise inimtekkelise soojenemise.
Praeguses kriisiolukorras ei ole aga emissioonid nulli langenud. Teadaolevate andmete põhjal arvatakse, et kuigi veebruaris vähenes Hiinas õhkupaisatava süsinikdioksiidi hulk kuni 25 protsenti, on seal hakanud praeguseks majandustegevus taastuma ja heitkogused on taas tunduvalt suurenenud.
Koroonakriis ei too imelahendust
Rahvusvahelise Energiaagentuuri hinnangul võib CO2 emissioonide langus olla kogu maailmas 2020. aasta kohta umbes viis protsenti. Kui me tahame inimtekkelist kliimasoojenemist piirata 1,5 kraadile, nagu oleme inimkonnana endale lubanud, peaksid vähenema 2030. aastaks aastased emissioonid 50 protsenti.
Seega tuleb kliimamuutuste piiramiseks aktiivselt igas eluvaldkonnas kasvuhoonegaaside emissioone vähendada, uusi süsinikuvabu tehnoloogiad arendada ja muutma iseenda käitumist. Koroonakriisilt ei ole mingit imelahendust oodata.
Kuidas mõjub pandeemia kliimakriisile positiivset?
Tarbimise vähenemine
Toimunud on mõningane transpordi- ja elektritarbimise vähenemine, liikluskoormus on kohati kriisieelsest tasemest enam kui poole võrra madalam. Väiksema fossiilsete kütuste põletamisega on paljudes kohtades õhusaaste vähenenud (mõne saasteaine puhul Euroopas keskmiselt rohkem kui 20 protsenti) ja see mõjub hästi inimeste tervisele.
Näiteks on Indias koroonakriisi ajal õhk nii puhas, et esimest korda kolmekümne aasta jooksul on võimalik näha paarisaja kilomeetri kauguselt Himaalaja mäestikku. See on hea näide sellest, millised oleks kliimamuutuste lahendamisel kasulikud kaasmõjud, kui minna üle puhtale energiale.
Igaüks saab kaasa aidata
Meil on nüüd olemas tõestus, et kui igaüks teeb natuke midagi keskkonna heaks, on kokku selle mõju päris suur. Praeguses olukorras ei ole tehnoloogiad muutunud. Teisiti on ainult see, kuidas oma tegevusi korraldame.
Kui me pärast kriisi igaüks mõnda neist edasi teeksime (näiteks peame rohkem videokonverentse, sõidame vähem autoga või tellime iganädalase söögiostu poest koju), oleks sellel kindlasti kliimale positiivne mõju.
Kuula teadlasi
Praegune kriis on näidanud, et kui me tõsiselt tahame, suudame kõik koos lahendada meie planeeti ohustavaid probleeme. Samuti on leidnud kinnitust, et meie otsused kriisidega, olgu selleks kliima-või koroonakriis, võitlemisel peavad põhinema parimal olemasoleval teadusel.
Kloriini joomisega ei võida koroonaviirust ja kliimamuutuste eitamine ei lahenda kliimakriisi – kuulata tuleb ikkagi teadlasi.
Kuidas mõjub koroona negatiivselt?
Majanduslangus
Koroonakriisiga on kaasnenud majanduslangus. Eelnevad kriisid on näidanud, et majanduse taastamisega suureneb järsult energia (eriti odava, näiteks kivisöe) tarbimine, millega omakorda kaasneb kiire süsinikemissioonide tõus.
Majanduse taaselustamiseks on lisaks juba pakutavatele lühiajalistele lahendustele vaja leida ka pikema kestvusega meetmeid, näiteks väga madala intressiga pikaajalisi riigi tagatud laene ja ka tagastamatuid toetusi.
Kliimale oleks abiks see, kui siduda toetused ettevõtte kliimasõbralikumaks muutmise tingimustega. Nii saaksimegi rääkida majanduse rohelisest taastamisest.
Muutunud fookus
Inimeste fookus on kliimaprobleemilt pöördunud arusaadavalt palju selgemini tuntavale ja isiklikumale teemale, nagu seda on nakkushaigus. Muretsema paneb, et praeguse olukorra varjus võib ununeda juba seegi vähene, mida olime enne koroonakriisi kliimamuutuste lahendamiseks teinud.
Inimesel võib tekkida tahtmine kaotatud aeg tagasi teha, näiteks reisida rohkem, unustades oma tegevuse mõju keskkonnale. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni andmetel nõuavad kliimamuutused igal aastal üle veerand miljoni inimelu (enamasti küll arenguriikides), mis on palju suurem number kui praegune koroonaviiruse ohvrite arv. Ja see arv suureneb aasta-aastalt.
Toidu raiskamine
Paljude ettevõtete, eriti restoranide ja kõrtside järsu sulgemisega suurenes toidu, ja ka näiteks õlle, raisku minemine. Samuti on poodides näha suuremal hulgal säilivusaja ületanud toiduaineid.
Viimasel juhul on põhjuseks raskused poodide varustamisel, mis on tingitud inimeste poeskäimise ja tarbimisharjumuste muutustest. Mõnda kaupa kohati napib, teist on jälle palju üle, näiteks võileibu ja salateid, mida söödi tööajal lõunaks.
Toiduainete raiskamise ja riknemisega on seotud umbes veerand kogu maailma kasvuhoonegaaside emissioonidest. See on murettekitav, seda eriti kriisiolukorras, kus nii mõnelgi perel napib toitu.
Samas on suurenenud internetis ostetava toiduainete hulk. Mitme toidukaupu koju vedava kaupmehe klientide arv on mitmekordistunud. Toiduainete kojuveoga aga kaasneb väiksem kütusekulu ja süsinikemissioonid, kui kuluks igaühel eraldi poes käies kokku.
Loo autor Annela Anger-Kraavi on Cambridge’i ülikooli kliimamuutuste poliitika ja majanduse teadusdirektor ning ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu aseesimees.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
