Polaaruurija Timo Palo sõnul oli möödunud aastal klimaatilist talve, mis hõlmab endas püsivat lumikatet ja külma ilma, vaid kolme päeva jagu. “Päris nukker,” ütles Palo.
Palo ei mäleta, et varem oleks nii lumevaest talve olnud. “2007–2008. aastal oli võrdlemisi soe talv, aga siis oli keskmine temperatuur miinuspoolel, nüüd oli see plusspoolel,” rääkis Palo pühapäeval, 4. oktoobril saates “Hommik Anuga”.
Palo sõnul ei saa aga panna teaduslikult üksikuid ekstreemseid sündmusi ritta ja selle põhjal oletada, et tegemist on kliimasoojenemisega. “Sa pead vaatama pikemaid aegridu, kuigi kindlasti on need märgid, mis sellele viitavad, ning soojemaid talvesid hakkab järjest rohkem olema,” rääkis ta.
Ometi pidas Palo möödunud talve pigem erandiks – see ei tähenda, et järgmine tuleks veel hullem. Pigem esineb erakordselt soojasid talvesid edaspidi aina sagedamini, ka toimub üldine kliimasoojenemine.
“Kui me vaatame pikaajalist trendi, siis oleme Eestis viimase 50 aastaga kaotanud talvest umbes kuu,” ütles Palo. “Peamiselt kevade, aga osaliselt ka sügise arvelt: meie talv on umbes kuu aja võrra lühem.”
Inimesteta kliima jahtuks
Palo sõnul ei viita miski sellele, nagu oleks kliimasoojenemine looduslik. “Seal võib olla teatud looduslik variatsioon sees, sest kliima muutub kogu aeg vaatamata sellele, et inimene seda muutust paisutab,” sõnas ta. “See on muutunud ka ajaloos, aga muutused on palju pikaajalisemad.”
Paljude teadlaste arvates on inimtegevus kliimasoojenemist niivõrd palju võimendanud, et selleta peaks kliima mõnevõrra jahtuma. “Üks tagajärg, millest palju räägitakse, on see, et kliimasoojenemine paisutab äärmusi – põudasid, kuumalaineid, võib-olla ka torme. Need tugevnevad ja mõjutavad paratamatult meie elu.”
Palo sõnul näitab loodus inimesele, kui haavatav ta tegelikult on. Leidus teadlasi, kes hoiatasid näiteks ka selle eest, et võib tulla zoonootilise haigust – loomalt inimesele liikuva viiruse – puhang.
Palo teatel on see oodatav tagajärg, kui arvestada, kuidas on inimkond loodust ja planeeti kohelnud. “Praegu on väljasuremisohus hinnanguliselt miljon liiki,” sõnas ta. “Aga elurikkus on nagu nabanöör, mis meid loodusega seob. Kui me selle läbi lõikame, siis ei ole pikka pidu.”
Palo arvates võib seda vaadata kui looduse iseregulatsiooni mehhanismi. “Meie keerame mingid asjad untsu ja loodus näitab koha kätte,” ütles ta. “Aga ma arvan, et meil tuleb olla valmis ka uuteks üllatusteks.”
Saadet vaata siit.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
