Ülemaailmne püügisaak ja vesiviljelustoodangu maht on praegu rekordiliselt kõrged. Kalandussektori panus toiduga varustamisesse mängib väga suurt rolli toidulaua katmisel nii praegu kui ka tulevikus, kirjutab maaeluministeeriumi blogis kalamajandusosakonna peaspetsialist Egle Härm.
Kogu maailmas kokku lossiti Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete turu seirekeskuse (EUMOFA) andmetel 2020. aastal u 91,3 miljonit tonni kala. Euroopa Liidu osa sellest oli 3,8 miljonit tonni ehk u 4%.
Ka väikese riigi panus kalapüüki võib olla märkimisväärne, kui see on mereriik, millel on lisaks ka kalarikkad siseveed ning elujõuline laevastik ja kalurkond. Selline riik on ka Eesti – 2022. aastal püüdsid Eesti kalurid kokku 73 862 tonni kala, edestades sellega Euroopas Kreekat, Bulgaariat, Rumeeniat ja Lätit.
Kus ja mida me püüame?
Eestis võib püügi jagada nelja segmenti; igas neist püütakse eri liike ning kasutatakse selleks eri püügiviise ja -vahendeid.
Segment, mille osakaal püügis on kõige suurem, on Läänemere traalpüük, kus kokku 25 traallaevaga püütakse peamiselt kilu ja räime. Aastane püügimaht jääb u 46 000 tonni piiridesse.
Väga kasumlik on maailmamerel, st Atlandi ookeanil[1] toimetav Eesti kaugpüügilaevastik, mis püüab peamiselt süvameregarneeli (krevett), meriahvenat, turska, süvalesta ja karelesta. Need on hinnalised liigid ja seetõttu on sektori 15 682 tonnise saagi väärtus üle 55 miljoni euro. Kaugpüügisaak lossitakse pärast kuudepikkusi püügireise peamiselt Norra, Islandi, Kanada, Uruguay ning Hispaania sadamates.
Rannapüüdjad tegutsevad Eesti rannikuvetes, püüdes seal mitut eri liiki. Majanduslikult tähtsamad neist on räim, ahven, meritint, lest ja tuulehaug; aga ka koha, särg ja vimb. Rannapüügis on väga oluline kevadine räimepüügihooaeg, mis algab tavaliselt aprillis ja lõpeb juunikuus ning mille jooksul lossitakse u 6800 tonni räime. Väärtuslik liik rannapüüdjatele on ka lõhe, mida tohib aastas püüda 1344 tükki. Läänemerest püütakse u 1% kogu maailma kalasaagist.
Siseveepüügis on suurima osatähtsusega püük Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvest ning Võrtsjärvest. Neile lisanduvad teised suuremad siseveed, nagu Emajõgi, Nasva jõgi ning Narva jõgi ja veehoidla. Eesti sisevetest püütakse u 2630 tonni kala aastas. Tähtsaimad püügiliigid on mahu poolest ahven, latikas ja koha, väärtuse poolest eelkõige koha ja ahven.
Mis mõjutab püüki?
Väga olulised faktorid kalavaru veest väljatoomisel on oskuslik kalurkond, püügil kasutatavad kalalaevad ning ka taristu, mis püügitegevust maismaa suunalt toetab, eelkõige heade lossimistingimustega sadamad.
Kalalaevade koguarv maailmas oli 2020. aastal hinnanguliselt 4,1 miljonit. Aastaga 2015 võrreldes on see arv vähenenud 10%, eelkõige tänu Hiina ja Euroopa riikide jõupingutustele vähendada ülemaailmse laevastiku suurust, et kohaneda muutunud keskkonnanõuetega ning hoida laevastiku suurus tasakaalus püügivõimalustega. Aasta-aastalt muutuvad hinnangud kalavarude olukorrale kriitilisemaks ning teadlased soovitavad püügikoormust pidevalt vähendada. Varud vähenevad erinevatel põhjustel, mille hulgas on nii kehv majandamine, veealade reostus, muutused ökosüsteemides kui kindlasti ka osa varude ülepüük.
Eesti kalalaevastik koosneb suurematest ja väiksematest kalalaevadest, mida 2022. aasta seisuga oli kalalaevaregistris registreeritud 2523. Kutselise kalapüügiga tegelevaid ettevõtjaid oli samadel andmetel 1525 ning kalapüügilubadele kantud kalureid 2304.
Ka Eesti traalpüügilaevastik on viimase 18 aastaga läbi teinud suure struktuurse muutuse: laevade arv on vähenenud 83% – 154 aluselt 25-le. Sellega on saavutatud traalisektoris olukord, kus laevade püügivõimsus on struktuurses tasakaalus püügivõimaluste ehk kalavaruga. Suurte traalide puhul on laeva peamasina võimsus ja kogumahutavus olulised näitajad laeva võimsuse ja sellega seotud püügi efektiivsuse hindamisel. Rannapüügis, kus kala püütakse passiivsete püünistega (st sellistega, mida ei veeta laevaga), ei oma laeva võimsus erilist tähtsust.
Kolmas oluline faktor, mis mõjutab püügi toimemehhanisme, on riigis rakendatav püügikorralduse süsteem.
Läänemere traalpüügil ja kaugpüügil Loode-Atlandil kasutatakse individuaalsete püügikvootide süsteemi. See tähendab, et igale ettevõtjale on määratud oma kvoot ning seega on tal juba aasta alguses teada, kui palju ta võib aasta jooksul saaki püüda.
2023. aasta algusest rakendame sarnast metoodikat ka püügil Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel. Vene Föderatsiooniga kokku lepitud aastased püügikvoodid kalaliikide lõikes kantakse ettevõtjate püügilubadele vastavalt nendele kasutada lubatud püügivahendite arvuna eraldatud püügivõimalustele, mille alusel on välja arvutatud individuaalsed lubatud saagid loale kantud püügivahenditele.
Individuaalsetel püügivõimalustel põhineva süsteemi eelis on see, et iga ettevõtja saab plaanida püüki oma püügistrateegia alusel ning teha otsuseid (näiteks selle kohta, mitut laeva kindla saagi väljapüüdmiseks käigus hoida või kui suur kogus kala korraga välja püüda) majanduslikele kaalutlustele ja turul valitsevale olukorrale tuginedes. Nii seatakse kalapüügil fookusesse ettevõtja, kes oma majandustegevuse käigus teeb optimaalseima kulude-tulude analüüsi parasjagu kehtivaid tingimusi arvestades.
Eesti isevarustatuse tase kala puhul oli 2021. aastal 368%. See tähendab, et me püüame kala ligi neli korda rohkem, kui kohalikult ära tarbime. Seega on Eestil rohkelt ressurssi, mille pinnalt kalatarbimist edendada ja suurendada ning samas olla ka edukas kala ja kalatoodete eksportriik.
[1] Peamiselt Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) vetes (Barentsi merel) ja Teravmägede piirkonnas ning Loode- Atlandi Kalandusorganisatsiooni (NAFO) vetes
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
