2031. aastaks rajatakse Paldiskisse uudne pump-hüdroakumulatsioonijaam ehk kõige lihtsamalt öeldes hiiglaslik allmaa-aku. Ehituse käigus kaevatakse maapõuest välja 15 miljonit tonni gneissi, mis on omadustelt teedeehituseks parem kui Lõuna-Soome graniit – materjal on korduvkasutatav ning, erinevalt lubjakivist, mida praegu teede aluskonstruktsioonides kasutatakse, ei karda gneiss külma ega vett. See avab võimaluse uutmoodi teedeehituseks, mille märksõnadeks on kvaliteet ja pikk kestvus. “Inglise keeles on väljend perpetual pavement, mis tähendab, et teed kestavad 50 aastat kapitaalremondist kapitaalremondini. Maakeeli öeldes saame ehitada endale Soome teed,” sõnab Energiasalve juht Peep Siitam.

Kasutame valesid materjale vales kohas

Miks meie teed täna ei kesta? Siitami sõnul on häda kõige lihtsamalt öeldes selles, et kasutame valesid materjale vales kohas. “Selle tulemus on, et loome Euroopa Liidus koos Bulgaaria ja Rumeeniaga loodusvarade kasutuse efektiivsuse osas kõige vähem rikkust ühe kasutatud tonni kohta,” ütleb ehitusinseneri haridusega Siitam, kes on aastakümneid vedanud insenerehituse valdkonda kuuluvaid projekte.

Kui paberil peaksid meie teed kestma ca 25 aastat kapitaalremondist kapitaalremondini, siis tegelikkus on teine. Pidev remont läheb lõpuks tunduvalt rohkem maksma, kui kohe algul kallima ja vastupidavama materjali kasutamine.

Siitami sõnul pole asi siiski vaid rahas. “Palju tõsisem mure on, et ehitame valesid materjale kasutades teed ohtlikeks. Kuna lubjakivi külma ei kannata, tuleb vesi teekonstruktsioonist välja saada. See tähendab, et teede kõrvale ehitatakse nn tapjakraavid,” selgitab ta. Lisaks rikub lubjakivi kaevandamine elukeskkonda. “Kes elab Tallinna ümbruses, näiteks Harkus, Jõelähtmel, Kiilis või Rael, teab paraku hästi, millest ma räägin. Käitume täiesti vastupidiselt sellele, kuidas üks mõistlik peremees oma varaga ümber käima peaks,” sõnab Siitam.

Praktikat tuleb muuta, aga lähteülesande saab anda ainult riik

Mida hakata peale teedega, mis ei kesta, mille parandamisele kulub ebamõistlikult palju raha ning mis kõigele lisaks on veel ohtlikud ka? Siitami sõnul tuleb teedeehitusele seada uued nõuded. “Tähtis on aru saada, et Eestis seab teedeehituse nõudeid üheselt riik. Need on administratiivnõuded ja turujõuga ei ole mingit pistmist,” ütleb ta. “Vaja on muuta kasutuspraktikat – oli mis oli, aga edaspidi ehitame teed kauakestvaks ja kasutame korduvkasutatavaid materjale. Aga see lähteülesanne peab tulema riigilt kui teede omanikult,” sõnab Siitam.

Kõrvalepõikena teeme selgeks, mida tähendab korduvkasutus teedeehituses. Lihtsalt öeldes tähendab see, et kui tee läheb katki, ei ava sa mitte uut lubjakivikaevandust, vaid võtad sama materjali ja paned uues koosluses maha tagasi. Lubjakiviga sellist varianti ei ole, kuna see läheb n-ö pulbriks. Gneissiga on aga teine lugu. “Põhimõtteliselt peaks olema üldine käitumisreegel, et uut materjali ei võeta kasutusse enne, kui muud variandid on järele proovitud. Uut materjali kasutad siis ja ainult siis, kui jäätmetest valmistatud, taaskasutatud või kaaskasutusega tekkiv materjal (nagu Paldiskis), ei anna kas sama kvaliteeti või on oluliselt kallim,” selgitab Siitam.

Mille taha on teedeehituse areng siiani jäänud?

“Kogu aeg on öeldud, et meil ei olegi sellist materjali nagu Soomes või Skandinaavias – kõik vastab normidele ja probleemi pole, peame lihtsalt ära harjuma. Tegelikult on see jama,” ütleb Siitam.

Energiasalve esimese ehitusetapi käigus (alates 2027. aastast) kaevandatakse kolm miljonit tonni killustikku aastas, kokku 15 miljonit tonni. Harjumaal on lubjakivikasutuse suurusjärk kolm miljonit tonni aastas, lisaks ligi miljon tonni imporditud graniitkillustikku. See tähendab, et Paldiski akuaugust saaks kätte valdava osa Harjumaal vajaminevast ehituskillustikust. Gneiss on omadustelt parem kui Lõuna-Soome graniit ning vaid õige pisut kallim kui lubjakivi.

“Isegi kui algne investeering läheb sellest grammi võrra kallimaks, siis tänu sellele, et teed peavad kauem vastu, muutub kogu teedeehitus oluliselt soodsamaks. See võit on kümnetes miljonites eurodes aastas,” kinnitab Siitam.

Investeering on tehtud, edasine on riigi kätes

Kui esialgu saaks materjaliasendust teha 4–5 aastat (Energiasalve esimese ehitusetapi maht on piiratud 15 miljoni tonniga), siis tegelikult on maa-alused gneissivarud piisavalt ulatuslikud, et kaevandamisega jätkata. “Kuna meie soov on Energiasalve salvestusmahtu algselt 6 GWh-lt tulevikus 15-le suurendada, võime arvestada pikaajalise materjali tootmisega ainuüksi Energiasalve energiasalvestuse vajadustest lähtuvalt,” ütleb Siitam.

Edasine jääb juba riigi teha, kuna Energiasalv pole kaevandusettevõte. “Kui algne investeering nende varude juurde pääsemiseks – suurusjärgus üle 300 miljoni euro – on juba tehtud, ei oleks mõistlik võimalust kasutamata jätta. Kas riik maapõueomanikuna tahab seda ressurssi pikemaajalisemalt kasutada, olukorras, kus kõik vajalikud investeeringud on tehtud, seda mina ei oska öelda,” kostab Siitam.

Lõpetuseks tuletab Siitam meelde, et paekivi on Eesti rahvuskivi. “Paekivi üks olulisemaid omadusi on tema ilu. Paekivi tuleks kasutada viimistluskivina, mitte teede aluskonstruktsioonis, kus ta vastu ei pea. Selleks on meil võimalus kasutada materjali, mis tuleb maapõuest, ei risusta meie elukeskkonda, on kauakestev ja korduvkasutatav ning teeb kokkuvõttes teedeehituse soodsamaks,” ütleb Energiasalve juht.