Uus eurodirektiiv sunnib plasti kasutamist vähendama, kuid toidupoodides pakendatakse puu- ja köögivilju ikka veel plastpakenditesse ja kes tahab, võtab tervisliku kraami jaoks pisikese kilekoti. Rimi vastutustundliku ettevõtluse juht Katrin Bats selgita, miks kilekotte vaja on ja kas plastpakend on siis vaenlane või hoopis abimees. 

Bats rääkis Toiduliidu hiljutisel seminaril uuest direktiivist, mille eesmärgiks on plastpakendi kasutamise vähendamine kogu euroliidus. “Nii mina kui ka teised tootjad proovime öelda, et plastpakendist ei maksa tonti teha, sest keskkonnamõju vaates peab arvestama ka sellega, et toidukadu ei kasvaks. Pakendil on ju oma eesmärk – toitu kaitsta,” selgitab ta. Nii nagu kileprügi sattumine loodusesse, on ka toidukadu suur probleem: Eurostati eelmise aasta andmetel tekib EL-is aastas ligi 59 miljonit tonni toidujäätmeid. 

Teisest küljest peab plastpakendi kasutamist tõesti vähendama seal, kus see on vähegi võimalik. “Rimi kauplustes ainsana on pisikesed kilekotid puu- ja köögiviljalettide juures tasulised,” osutab Bats. Nüüd otsustas ka Leedu uue direktiivi valguses, et väikseid kilekotte ei tohiks poodides tasuta jagada ning kauplused võivad neile ise hinna määrata. 

“Arusaadav, et on inflatsioon ja raske aeg, mistõttu määrasid kõik kauplused üksmeelselt hinnaks ühe sendi. Rimis on väikese kilekoti hind viis senti, kuid sedagi on vähe,” sõnab Bats. Siiski on müügist näha, et kottide kasutus on langenud kahelt miljonilt kuus poolele miljonile – hind ikkagi mõjutab inimeste otsuseid. 

Probleem on eelkõige selles, et väikese kilekoti eluiga on nagu ühekordsel kohvitopsilgi väga lühike – kasutad seda vaid korra ja viskad ära. “Kui seda aga taaskasutada, siis ei ole kilepakendil häda midagi. Peab tegema kindlaks, et pakend oleks toodetud jätkusuutlikust materjalist – et seda saaks sorteerida,” märgib Bats. Sellisel juhul ei ole kilepakend meile vaenlaseks, vaid abimeheks, et toitu kaitsta ja toidukadu vähendada.