Uudis

Ohtlik korilus: veerandist seenekübarast piisab, et tappa natuke tundlikum inimene

Foto: Pärnu Postimees/Scanpix

Seeneteadlane Tõnu Ploompuu õpetab, kuidas tunda ära ohtlikke seeneliike.

“Kindlasti peab meeles pidama, et söögiks võib korjata ainult neid seeni, mida tunned. Muidu võib äraarvamine osutuda su viimaseks arvamiseks,” rääkis mükoloog Tõnu Ploompuu.

Milliseid seeni võiks ka algaja metsa alla minnes teada?

Kui on ikkagi tahtmine söögiseeni varuda, aga teadmisi eriti pole, tuleb lähtuda vanast traditsioonist ehk korjata kolme rühma seeni. Nendeks on puravikud, riisikad ja pilvikud. Nende, vähemalt kõige tavalisemate seas, pole ohtlikult mürgiseid liike.

Mida see tähendab, et on ohtlikult mürgine? Pean silmas seda, et kui inimese tervis on natuke nõrgem, võib seene söömine jääda arstiabi saamata tema viimaseks.

Kui kutsuda kiiresti kiirabi, peab selleks, et inimene jääks ellu, pumpama talle sisse tuhandeid eurosid. See võimalus on, aga seda pole vaja katsetada.

Kuidas määrata metsa all seeni?

Puraviku kübara all on torukesed. Need on ilusad pehmemad seened. Kui puravik on vanaks läinud, on see liiga pehme. Puraviku jalg võib olla sitke-puine, aga kübar pole. Puravik võib olla krõmpsuvalt pehme. Sellised on ka kõik tatikud, näiteks lamba-, või- ja liivtatik.

Puravike alla kuuluv harilik kivipuravik on üleüldse üks parim söögiseen. Samuti on lihtsalt äratuntav kase- ja punapuraviku rühm, millel on mustade, pruunide või valgete soomustega jalg.

Liikide tarvitamise erinevused on suhteliselt tagasihoidlikud, kui neid läbi küpsetada, ei tohiks midagi juhtuda.

Sapipuravik. Foto: PRNPM/EMF/Scanpix

Murelaps on sapipuravik, mis võib oma sapimaitsega seeneroa ära rikkuda ja pere tülli ajada, aga ei tapa. Kui keegi midagi ei tea ja seeneraamat on metsas kaasas, tuleb tõmmata sapipuravikule ring ümber. Kui seen meenutab sapipuravikku, aga pole päris kindel, kas ikka on sellega tegemist, siis maitse.

Kui sapipuravikku kolm korda maitsta, siis see ei unune, sest on niivõrd terav elamus. Metsas käies ei pea seenest suutäit võtma, piisab, kui võtta pisike tükike hammaste vahele.

Teine rühm ohutuid on riisikad, mis on selgelt piimaga seened. Neist eritub kas valget või punast piima või värvub see kollaseks. Riisikaid enamasti kupatatakse, kuigi mahedamaitselisi liike on nende seas küllaltki palju, erandiks on kuuseriisikad.

Riisikatest on kuulutatud üks liik – sooriisikas – mittesoovitavaks, sest võib ettearvamatult käituda, vahel tekib seda süües midagi allergilise ja mürgise toime vahepealset, mis võib osutuda eluohtlikuks. Aga hea tunnus, mille järgi seentel vahet teha, on see, et sooriisika piimmahl on värvitu ja vesine.

Seevastu on kõik suured haprad piimaga seened söödavad ja nende seas ei leidu mürgiseid. Suur osa vajab kupatamist. Aga küllalt palju on ka neid — näiteks kuuseriisikas —, mida võib süüa kupatamata ja teha kohe toiduks.

Kuuseriisikas. Foto: H. Krisp

Pilvikutega on juba natuke keerulisem. Need on ilusad, säravad, värvilised — kollased, punased, lillad — seened. Heaks tunnuseks on see, et nii jalg kui ka kübar on habras, seent on hea lihtne murda, ei jää jala- ega kübaraliha kiudusid. Kübaral on kübaranahk ja selle servast saab tõmmata, mõnel saab terve naha üle kõrvade ära tõmmata.

Pilvikute puhul on kaks rühma. Ühed neist vajavad kupatamist, mina neid enamasti ei korja. Kupatatud seent võib ju süüa, aga maitseelamus jääb kasinaks.

Teiseks rühmaks on mahedamaitselised pilvikud, mis ei vaja kupatamist. Neid küpsetatakse nagu kukeseentki. Osa liike on väga maitsvad ja magusad. Need on minu jaoks parimad seened.

Kuidas teha pilvikuid kindlaks? Pildi järgi on seda väga raske teha. Pilvikuid korjates tuleb maitsta natuke kübaraservast. Kui on hea maitsega, võib kohe pannile korjata. Kui pilvikul on kibe maitse, siis kupatada.

Roheka pilvikuga tuleb ettevaatlik olla, sest tegemist võib olla natuke vigase kärbseseenega. Kui oled näinud rohelist kärbseseent, tunned selle kaugelt ära, aga oht jääb. Roheline kärbseseen on Kesk-Euroopas peamine surmaga lõppevate seenemürgituse põhjustaja. Kui seenele minna, tuleb teada eluohtlikke seeneliike. Siin süttibki punane tuluke: roheline kärbseseen.

Roheliseks kärbseseeneks peab eriti valmis olema Lääne-Eestis, mujal leidub seda vähem. Roheline kärbseseen kasvab rohusemas metsas, lubjarikkamal mullal. Seenel on krae ja jalaalune tupp, mis võib olla sügaval sambla sees ja seda ei pruugi näha.

Rohelise kärbseseene kübar on noorena üsna ereroheline. Teinekord on see küllaltki pruunikaks pleekinud. Kärbseseenel on erinevalt pilvikust sitkem jalg, seeneliha on küll pehme, aga mitte habras. Kui noaga korjata, ei pruugi sellest aru saada. Kübara saab ka ribadeks tõmmata, aga pilviku oma saab ainult murda.

Kas mõnda seent võib ka kohe metsa all suhu pista?

Suhu võib julgelt pista harilikku kivipuravikku. Tamm-kivipuravik, mis on lehtmetsade seen ja kasvab rohkem lubjarikkamal mullal, vajab korralikku läbikuumutamist ja küpsetamist nagu ka haava- ja pomerantspuravik. Need teised on üsna head seened, aga vajavad tingimata läbikuumutamist.

Harilikku kivipuravikku võib rahulikult metsas süüa — see on väga maitsev ka toorest peast, peab vaid veidi soola peale raputama.

Harilik kivipuravik. Foto: Marko Vainu

Teine rühm seeni, mida võib kohe metsas süüa, kutsutakse vene keeles : söroješkadeks ehk toorelt söödavad. Need on mahedamaitselised pilvikud, mille hulgas tuleks rõhutada eriti magedat, kollast ja veinpunast pilvikut.

Natuke väiksem ja õrnem on pehme pilvik, mis kasvab nii mändide kui ka kuuskede all. Mändide all kasvanud on minu arust paremad. Neidki võib toorelt süüa.

Kes käib metsas ja sülitab, on järjekordselt aga kibedat pilvikut söönud.

Millisest seenest peab suure ringiga mööda minema?

Rohelisest kärbseseenest. Kui neljaliikmeline pere sööb ühe kübara, jääb pere ilmselt poole väiksemaks. Veerandist seenekübarast piisab, et tappa natuke tundlikum inimene.

Sama mürgine on valge kärbseseen, mida aetakse segi šampinjoniga. Just seetõttu ei soovitaks ma algajal otsida esimese hooga noort šampinjoni.

Kõige armsamad noored šampinjonid meenutavad enim valget kärbseseent.

Valge kärbseseen. Foto: Sakala/Scanpix

Häda on valge ja rohelise kärbseseenega selles, et mürgitus ei tule nii, et sööd ja hakkad poole suutäie pealt oksendama, vaid kulub kaks-kolm tundi enne, kui tulevad esimesed mürgitusnähud ehk mürkained on kandunud mööda keha laiali.

Valge ja rohelise kärbseseene esmaabiks läheb vaja umbes 30 doonorit, sest teisiti ei saa, kui peab vere välja vahetama. Punase kärbseseene puhul seda muret pole.

Suure kaarega peab mööda käima ka vöödikutest, see on väga liigirikas seenerühm. Vöödikute liike on küllaltki raske ära õppida, sest neid pole enamasti korraga palju ja need tulevad varieeruvalt aastate kaupa maa seest välja. Mõnel aastal näeb üht, järgmisel teist liiki. Siis on kümme aastat vahet ega näe ühtegi. Nende selgeks õppimine on äärmiselt raske.

Männiriisikat ja haavapuravikku näeb igal aastal, need on kindlad seened. Neid, mida näed peaaegu igal aastal, on lihtne selgeks õppida.

Teoreetiliselt on vöödikute seas ka mõni hea söögiseen, näiteks limajalgade alamperekond. Selles on kolm kuni viis head söögiseent, aga nendeni jõudmise jätaks arenenumatele. Teised söödavad vöödikud on veel keerukamad mürgistest eristada ja palju ohtlikumad.

Kühmvöödik. Foto: Eric Steinert

Kuivade, mittelimaste jalgadega vöödikute seas on valge ja rohelise kärbseseenega võrreldes sama ohtlikke liike.

Tänavu on juba paar näidet, kui inimesed on väidetavalt kukeseene pähe söönud vöödikuid. Nüüd on nad enam-vähem tilguti all reanimatsioonis ootamas, kas jäävad ellu või mitte. Ka sealt tulevad analoogilised neeru- ja maksakahjustused, mida taastada ei saa. Kujunemist saab leevendada, aga see on ülimalt võimas ja kallis ravi.

Minu teada pole vöödikumürgituse puhul verevahetusest abi, sest kõige hullemate mürgituste toimeaeg on niivõrd pikk, et mürk on juba kehas paigas.

Kuidas aru saada, et söödud seen oli arvatavasti mürgine? Mida sellisel puhul teha?

Eks see ole tunde asi. Päris iga väikese asjaga pole viisakas arsti tülitada. Kes on enesekriitiline, võiks pigem piiri alandada, kui taluda jubedust. Kui pöördud üldiselt liiga kergekäeliselt arsti poole, ära kohe mine. Kui lõid õrnalt haamriga vastu sõrme ja natuke valutab, siis see läheb üle.

Tuleks ikkagi vaadata, milline on enesetunne, iga väikse oksendamise peale ei hakkaks arsti kutsuma. Natuke mürgiseid seeni, mis mõne inimese seedesüsteemi ärritavad, teise oma mitte, on vägagi arvukalt.

Arsti poole peaks pöörduma siis, kui kisub hulluks — lähed korra oksendama, siis kümne minuti pärast veel ja oksendad isegi siis, kui sapp on väljas ning pilt hakkab eest minema. Sellisel juhul on kindlasti äge toidumürgitus või hullem. Või kui on põhjust kahtlustada rohelise või valge kärbseseene söömist.

Kui seedeelundite ärrituse tõttu kõik, mis sisse läheb, tuleb ka välja, võib tekkida sekundaarse kahjustusena veepuudus. Ka sel puhul tuleb arsti poole pöörduda. Ravimitega tuleb võtta maos ärritus maha.

Teisalt tuleb lisada tilgutite all verre vett, et veri ei jääks liiga kuivaks ja neerud saaks tööd teha. See on põhimõtteliselt odav ravi, kui võrrelda valge ja rohelise kärbseseene kahjustusega.

Millised võivad olla seenemürgituse tagajärjed?

Seeneraamatutes on enamasti olemas mürgituste tüübid — sealt saab ennast põhjalikumalt harida, mis võib juhtuda.

Osa on kiirreageerimise mürgitused. Siis on need, mis võivad tasapisi elu kallale minna. Seenemürgituse ohtlikeks tagajärgedeks on pikemaajalised maksa- ja neerukahjustused.

Samuti võib eluohtlikuks muutuda südametegevust mõjutav mürgitus. Seda tekitab näiteks narmasnuttides leiduv muskariin. Kuigi muskariin on saanud nime punase kärbseseene järgi, on punases seda tühisel hulgal. Suuremakasvulised narmasnutid võivad ehk meenutada šampinjone.

Tavavahelik. Foto: PRNPM/EMF/Scanpix

Tavavahelikul, mis oli kunagi söögiseen, on akumuleeruv toime. See võib lõpuks ootamatult ja kiiresti tappa: oled kümme aastat söönud ja midagi pole juhtunud, aga nüüd ükskord sõid ja niivõrd paha on olla. Tavavahelik kahjustab tasapisi immuunsüsteemi – kui see enam piisavalt ei tööta, ilmnevad rasked mürrgitusnähud ja neerupuudulikkus.

Ei tasu unustada ka punast kärbseseent, mis teeb inimese lolliks. Kuigi tore on olla, võib sellega kaasaskäiv äraarvamatu käitumine muutuda inimesele eluohtlikuks. Punane kärbseseen on klassikaline šamaanide seen ja toimib sarnaselt viinaga. Aga sellel on kõrvaltoimed.

Seega ei sobi punane kärbseseen narkoturule, sest müüja võib kergelt peksa saada — pildid ei hakanudki silme ees rändama, aga oli väga halb olla ja püksid sai ka täis tehtud. Negatiivseid nähtusi on rohkem.

Valitud seltskonnale on see kaifiseen. Aga paljudele on see lihtsalt tavalise jama esilekutsuja.

Märksõnad: , ,
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.