Kindlasti oled hoolsa tarbijana nii mõnigi kord pandipakendid automaadile söötnud ning mõelnud, et nüüd on keskkond pisut rohkem hoitud kui enne käiku taarapunkti. Sinu roll looduskaitsjana on sellega täidetud, kuid kuhu pakendid kaupluse taarapunktist edasi viiakse ja mis nendega lõpuks ikkagi tehakse?

Taaraautomaat ei ole lihtsalt auk seinas

Küllap on kõik vähemalt korra mõelnud, mis saab taaraautomaati pandud pandimärgiga pudelitest-purkidest pärast seda, kui automaat on väljastanud tšeki. Sina oled sellega oma heateo teinud ja võid suunduda poodi, et vahetada tšekk rahaks või uueks kaubaks. Pakendi jaoks aga on see alles esimene samm pikal ringlusse jõudmise teel.

Esiteks tuleb teada, et taaraautomaat ei ole lihtsalt auk seinas, vaid üsna keeruline süsteem, mida juhib arvuti ja mis võib mõnikord isegi mitu meetrit pikk olla. Järgmise pildi peal ongi Ülemiste keskuse taarapunkti tagaruum ja automaadi peidetud pool.

Mis toimub taarapunkti tagaruumis?

Nutikas taaraautomaat on nagu väike tehas, kus pressitakse plekkpurgid ja plastpudelid võimalikult väikseks ja kogutakse läbipaistvatesse kottidesse, klaas asetatakse ettevaatlikult joogitootja pudelikasti või Eesti Pandipakendi konteineritesse. Kokku kogutud materjal tõstetakse veoautosse ja viiakse pakendite käitluskeskusesse, välja arvatud joogitootja kasti asetatud korduskasutatavad klaaspudelid, mis liiguvad otse taarapunktist joogitootja villimistehasesse.

Ettevaatus klaaspudelitega on vajalik, sest mitte ükski korduvkasutatav pudel ei tohi katki minna – see on väärtuslik materjal, mis kuulub joogivalmistajatele. Sinule kui tarbijale on nad pudeli andnud ainult laenuks.

Kõik teed viivad käitluskeskusesse

Eestis on ainult üks pandipakendite käitluskeskus. See asub Tallinnas ja sinna jõuavad kõik taarapunkti toodud pandipakendid – olgu need siis tagastatud Narvas, Tartus või Kuressaares. 

Rohkem polegi tegelikult vaja, sest Tallinna keskus suudab kerge vaevaga suunata ümbertöötlusesse kogu Eestis müüdava panditaara.

Pandipakendi käitluskeskuses algab pakendite detailsem sorteerimine nii värvi kui ka materjali järgi. Seda tehakse ennekõike selleks, et tarbijal oleks oma kodus vaja võimalikult vähe sorteerida. Me teame, kui tülikas see on ja me ei taha seda kohustust sulle jätta.

Pakendeid sorteeritakse keskuses aga ka seepärast, et see on suure väärtusega materjal, mille eest on Eesti Pandipakend lubanud võimalikult hästi hoolt kanda. Muide, see on ka põhjus, miks eranditult iga käitluskeskusesse saabuv taarakott on varustatud masinloetava sildiga – nii teame alati, kus mingi pakend on või olema peaks.

Käitluskeskuse suured konveierid on nutikad ja suunavad inimese abita pakendid õigesse lõppjaama. Tõsi, natuke vajavad need siiski abi, sest päris ise ei oska konveierid taarapunktist tulnud kotti ja konteinerit avada ega pakendeid lindile valada, enamvähem kõige muuga saavad nad iseseisvalt hakkama.

Teraspurgid eraldatakse liinil alumiiniumpurkidest magneti abil ja pressitakse tihedaks kuubikuks, et need jõuaksid võimalikult keskkonnasäästlikult Saksamaal asuvasse tehasesse. See on Eestile logistiliselt kõige lähem alumiiniumitehas, kus metallpurgi ringlusse võtmine hoiab kokku 95% energiast, mis muidu kuluks ära visatud purgi asemele uue tegemiseks esmasest toormest alumiiniummaagist.

Tehases sulatatakse pakendid üles ja vormitakse võimsateks alumiiniumkangideks, millest tehakse 60 päevaga uued joogipurgid. Kui alumiiniumi sulatamine ei kõla esimese hooga just kõige loodustsäästvama tegevusena, siis tegelikult see seda on – taaskasutatud materjalist plekkpurgi tootmine on 20 korda efektiivsem, kui selle valmistamine esmasest toorainest.

Plastpudeli keeruline saatus

Plastpudelite saatus on mõnevõrra keerulisem kui alumiiniumpurgi oma. Korgid ja etiketid kogutakse eraldi kokku, sest ka need on väärtuslik materjal, mis ei jõua prügilasse ega põletusse, vaid sellest toodetakse transpordikaste ja kaubaaluseid.

Plastpudelid ise koonduvad kahte värvi sektsiooni, millest pressitakse läbipaistev või värviline plastpudelite kuubik. Tallinnast sõidavad pudelid Lätti, Leetu ja Hollandisse, kus need helvestatakse, sulatatakse ja seejärel uuele elule aidatakse. Üldjuhul puhutakse pakendid uueks plastpudeliks või muuks toiduainetööstusele vajalikuks pakendiks. Kui see pole võimalik, siis saab neist hoopis spordisärk või autodetail. Igal juhul on kindel, et raisku ei lähe ükski taarapunkti jõudnud plastpudel.

Mis saab klaasist?

Ühekordsed klaaspudelid sorteeritakse samuti värvide kaupa ning saadetakse mööda linti otse purustajasse, kus need tehakse mustmiljoniks killuks ja teoimetatakse seejärel Venemaal asuvasse klaasisulatustehasesse. Seal sulatatakse klaasikillud 1200 kraadi juures üles ning saadud sulamist vormitakse uued klaaspudelid ja -purgid. Edasi viiakse need joogitootjatele, et nad maitsvad märjukesed uutesse pudelitesse villiksid ja sinu jaoks poodi saadaksid.

Kuigi pandipakendite teekond on võrdlemisi pikk ja keeruline, on see kõige efektiivsem viis pakendite taaskasutamiseks. Alates 2005. aastast on Eesti Pandipakend andnud sel viisil uue elu 4,3 miljardile pandipakendile. Ilma sinuta ei oleks me seda aga saanud kuidagi teha. Aitäh!

Vaata ka videot pandipakendite teekonnast.