Must stsenaarium näeb ette, et juba lähemas tulevikus ei pruugi me enam poelettidel niivõrd rikkaliku valikut mereande näha, kuna neid lihtsalt ei ole enam alles. Olukord on niivõrd kriitiline, et mitmete kalaliikide ja teiste mereloomade populatsiooni taastumine on täna suure küsimärgi all.

Eestimaa Looduse Fondi (ELF) säästliku kalanduse eksperdi ja antropoloogi Joonas Plaani sõnul on suurimaks probleemiks ülepüük. “Sinna lisanduvad täna ka muutused keskkonnas, sealhulgas kliimamuutuste põhjustatud muudatused,” sõnas ta.

Olukorra tõsidusest tingituna tekib tõenäoliselt esimese asjana esile küsimus, et miks senist tegevust ja püüki jätkatakse, kui asi nii halb on?

Kuidas me probleemist alles nüüd aru saame?

“Kui me räägime suurtest liikidest, näiteks tuunikala, mida püütakse territoriaalvetes, siis seal kehtivad küll rahvusvahelised reeglid, aga neid ei jõuta lihtsalt piisavalt kontrollida,” selgitas Plaan. 

Kalatööstuse huvides on mõistagi oma tegevust jätkata ja püüki vastavalt nõudlusele suurendada. Sellest tulenevalt pingutavad kalatööstuse esindajad ka selle nimel, et püügile ei kehtestataks niivõrd karme piiranguid kui jätkusuutlik toimetamine seda nõuaks.

“Meile lähemale, Läänemerre vaadates, siis siin on väga tugev surve kalandussektori esindajate poolt, kes on aastaid lobitööd teinud, et püügimahud jääksid ülespoole kui teadlased on soovitanud,” nentis ekspert.

Samuti tõi Plaan välja, et olukord on niivõrd kriitiliseks lastud ka seetõttu, et varem puudus lihtsalt teadmine erinevate kalaliikide populatsioonide arvukuse osas. 

“Täna me õpime tundma, palju ookeanites ja meredes liike alles on. Seni on kõike arvestuslikult tehtud ning nüüd on avastatud, et oleme teatud liigid väljasuremise ääreni viinud.”

Eestis vetes ei pruugi tulevikus angerjat enam kohata

Väljasuremise äärel on ka Eestile väga tuttav angerjas, kelle püügist elatuvad paljud rannakalurid nii Võrtsjärve ääres kui ka rannikualadel. Eriti huvitavaks teeb angerja asjaolu, et erinevalt paljudest teistest kalaliikidest on angerjal ülemaailmselt vaid üks populatsioon.

“Angerjas on väga huvitav liik selles mõttes, et kui näiteks räime puhul saame nimetada lokaalseid populatsioone Soome ja Pärnu lahes, siis Euroopa angerja puhul räägime ühest populatsioonist. Ei ole nii, et üks populatsioon on siin Eesti vetes ja teine Hispaania rannikul, vaid see üks ja sama angerjas rändab tegelikult Kariibi mere lähistel olevast piirkonnast üle Atlandi ning migreerub nii Lääne-kui ka Vahemerre ja Euroopa jõgedesse,” selgitas Plaan.

Ühesõnaga räägitakse angerja puhul globaalsest populatsioonist ning see üks populatsioon on tänaseks väljasuremisohus. 

“Angerjas on kriitiliselt ohustatud liikide nimekirjas ja seda kõikides riikides. Ei saa öelda, et Eesti või Läti angerjal läheb kehvasti – ülemaailmselt on olukord halb,” lisas ta.

Eestis on juba alates 1950. aastatest saadik Karja lahest püütud angerjaid Võrtsjärve taasasustatud, kuid kõige viimased uuringud näitavad, et ümberasustamisel ei ole looduskaitseliselt mingit kasu. “Ümberasustamine aitab täna ainult kalameest elus hoida, angerja arvukuse koha pealt sellest kasu pole olnud,” nentis Plaan.

Sarnaselt energiasektoriga, kus põlevkivi keskkonnakahjud on meile kõigile teada, kuid inimeste töökohtade säilitamiseks tegevusega ikkagi jätkatakse, on ka ohustatud kalaliikide teema puhul üleval kalurite elatise küsimus.  

“Minule, kes ma olen hariduselt antropoloog ja olen uurinudki eelkõige kalureid, teebki probleemi hästi keeruliseks asja sotsiaalmajanduslik pool. Ühelt poolt on angerjas väljasuremisohus, aga teisest küljest tähendaks püügi keelustamine seda, et Võrtsjärve rannakalurid kaotavad sissetuleku,” möönis Plaan.

Mida me ise teha saame, et ka tulevikus oleks võimalik samu kalaliike süüa?

Ülepüügi ja keskkonda kahjustavate püügimeetodite – näiteks põhjatraalimise, mille käigus kistakse lisaks kaladele üles ka kogu merepõhi ja selle asukad – taga on mõistagi kalatööstus. Kuid kuna kala püütakse suuresti eesmärgiga seda kellelegi söögiks müüa, siis saab oma panuse ohustatud kalaliikide päästmisesse anda ka tavatarbija.

“Kõige lihtsam soovitus eestlasele on püüda süüa kohalikku, sisevetest või Läänemerest pärinevat ja pigem väiksemat kala. Samuti oma kalavalikut varieerida. Kui me sööme regulaarselt ainult lõhet või tuunikala, siis see paneb kogu surve nendele liikidele. Selle asemel võiks kalavalikut mitmekesisemana hoida – üks nädal ostad räime, teine nädal hoopis lesta,” rääkis Joonas Plaan.

Oma panuse ohustatud kalaliikide säilitamisesse on andnud ka Rimi, kes esimese jaeketina Eestis loobus ohustatud kalaliikide sisseostust. Alates 2020. aasta kevadest lõpetas Rimi Maailma Looduse Fondi punasesse nimekirja kantud kalade ja mereandide sisseostu. Punasesse nimekirja kuuluvad näiteks seda tüüpi troopilised krevetid, pangasius, tursk, angerjas, aga ka vikerforell ja süvalest, mida pole püütud või kasvatatud jätkusuutlikul viisil.

Loe Rimi ohustatud kalaliikide projekti kohta lähemalt siit ja anna ka enda panus, et tulevikus saaksime sama rikkalikku mereandide valikut nautida nagu seni.