Mida RMK üle Eesti üraskitõrje käigus täpsemalt tegi? Kas võeti ette ka lageraie?
Eks me ole siin päris usinalt toimetanud, kogu üraskitõrje tegevus algas sel aastal juba 20. märtsil. Kuna ilmastik oli soodne ehk ürask oli mullas, oli võimalik teostada tõrjetöid pikemalt.
Kui ma nüüd õigesti mäletan, oleme kahjustusi seiranud ligikaudu 2700 hektaril. Seejuures on oluline märkida, et tegemist on värske kahjustusega – eelmisel aastal üraski kahjustatud puudega.
See puudegrupp on indikaatoriks, et tõenäoliselt on ürask kuskil lähedal mullas. Teadlased ütlevad, et 65 protsenti üraskitest jääb saja meetri kaugusele eelmisest kahjustusest. See on põhjus, miks me toimetame eelmise aasta kahjustuste ümbruses.
Me tegime üraskitõrjetöid 3. maini kokku umbes 950 hektaril. See number kätkeb endas nii sanitaar- kui ka lageraiet. Aga meediat lugedes on jäänud mulje, et on tehtud tuhat hektarit lageraiet. See ei vasta tegelikult tõele.
Sanitaarraie tähendab seda, et raiume maha eelmise aasta kahjustuskoldega kahjustatud puud ja kolde ümbruses olevad värsked puud, mis on veel kahjustamata või on mõnel muul põhjusel kahjustatud, aga täidavad püünispuu eesmärki.
Eesmärgiks on see, et putukad, kes on õige pea mullast ärkamas, lähevad langetatud püünispuudesse ega kahjusta edasi terveid puid.
Oluline on veel seda märkida, et kuigi me raiume ka eelmise aasta kahjustatud puid, ei vea me materjali kokku enne, kui ürask on läinud püünispuudesse. Me teeme seda alles siis, kui püünispuud on täitunud üraskitega ja neist toituvad kasulikud röövputukad on eelmise aasta kahjustatud puudest lahkunud.
Kui kaua saab tavaliselt tõrjetöid teha?
Eks see olene kõik kevadest, näiteks oli viis-kuus aastat tagasi aprillikuus lumi täiesti maas. Selline eriline olukord võimaldab pikemalt tõrjetöid teha. Samas on mõnel aastal olnud aprillis väga soojad ilmad. Kuna kõik on suhteline, tuleb jälgida looduse rütme ja reageerida nendest lähtuvalt.
Kui lumi on maas, pole üraskitõrjega midagi peale hakata?
Püünispuid on ikkagi võimalik langetada, aga ürask tuleb hiljem välja. Metsamaterjali metsast väljaviimise ajaaken on üsna üürike. Kui me raiuks väga palju materjali kokku, ei saaks kõike õigel ajal välja vedada.
Kokkuvedu tähendab seda, et kui lank on metsas pikali, tuleb see viia metsast tee äärde, mida me, metsamehed, kutsume vahelaoks. Sealt tuleb viia puit saekaatrisse enne, kui ürask väljub püünispuust. Kuna ajaaken on hästi lühike, on sellega tööd rohkem kui rubla eest: tuleb tegutseda hästi kiiresti ja otsustavalt, ei saa jääda jokutama.
Kui teeksime sedapidi, et raiuks maha rohkem, kui suudame ära viia, poleks nähtud vaevast mingit kasu. Seetõttu tuleb seada prioriteete, keskenduda olulisematele ja suurematele kahjustustele, jälgides väiksemaid. Kui väiksemad omakorda laienevad, on võimalik suvel sekkuda ja need maha raiuda.
Praegu ootavad puud metsa all, aga oskate ehk prognoosida, millal üraskid püünispuudesse sisse ronivad? Kuidas te kontrollite, et putukad on seda juba teinud, kas käite kohapeal uurimas?
Käime pisteliselt langil vaatamas, kas putukas on koore alla läinud. Aga tegelikult peavad ilmad olema piisavalt soojad: kui meenutada kooliaega, peab pinnas olema pluss kümme ja õhk üle 16 kraadi. Vanemad ja kogenumad metsamehed ütlevad isegi, et see võiks olla 18 kraadi. Eks see olene sellest, kuidas päike paistab langile ja kuidas muld soojeneb.
Teiseks on meil üle Eesti 25 üraski lendluse seireala. Igaühele neist on pandud püsti neli postkasti meenutavat feromoonpüünist, millesse on lisatud üraskite ligimeelitamiseks lõhnaainet feromooni. See on märguandeks: “Sõbrad, tulge siia, see on hea koht asustamiseks ja elutegevuse jätkamiseks.”
Kui üraskeid hakkab püünisesse tulema suurel hulgal, on see märguandeks, et nad on mullast välja tulnud ja talveuni on läbi. Nüüd toimetavad üraskid metsa all ringi ja otsivad sobilikku puud. Selleks, et nad asustaks püünispuud, läheb mõni nädal.
Püünispuude äraviimise aeg on erinev. Kui need viia Tallinnast Tartusse, siis on lõuna pool puud juba hiirekõrvus, aga pealinnas ja põhjarannikul veel raagus. Loodus ärkab sealpool natuke varem. Selleks, et saaksime õigele ajale pihta, ongi püsitatud seirealad.
Feromoonpüünis ei meelita vist endasse väga palju üraskeid – pigem on need pandud selleks, et näeksite, kas putukad on liikvel?
Püünispuid soovitatakse kasutada üraskitõrjeks pigem seetõttu, et feromoonpüüniseid peab olema väga palju. Üks püünis suudab päästa kuskil paar kuni kümme, aga metsas on mitusada oluliselt kahjustatud puud.
Püünist tuleb regulaarselt puhastada. Kui jätad selle püüdma ega käi puhastamas, hakkavad näiteks lõksu langenud üraskid roiskuma. Siis ei ole püünis teistele enam nii atraktiivne. Ja kui püünis on pandud kohale, mis pole üraskile meelepärane – näiteks tuulekoridori või liiga varjulisse paika -, ei asusta ta seda.
Sellepärast on püünispuu meetod metsanduslikult kindlasti efektiivsem. Küll aga on feromoonpüünis väga hea indikaator. Seetõttu panemegi neid igale alale neli: kui mõni ei püüa, siis vähemalt üks annab infot.
Kas feromoonpüünised on kallid?
Eks need ole kallid, aga pigem on probleem selles, et feromoonpüüniseid peab olema palju. Kui on väiksem kahjustus, näiteks erametsaomanikul oma väikesel metsaeraldisel, täidab see isegi võib-olla eesmärki.
Aga suurema kahjustuse korral peab püüniseid olema väga palju ja neid manageerivate ning hooldavate inimeste arv nii suur, et see pole mõistlik.
Pigem on mõistlik teha üraskitõrjet püünispuude meetodil. Muidugi on võimalik muuta puud veelgi atraktiivsemaks, pannes neile feromooni. Siis asustatakse püünispuid veel agaramalt.
Nädalavahetusel tuli ligi 18 kraadi sooja: kas siis oleks olnud õige aeg metsast puud välja tuua?
Soe ilm peab püsima. Sel kevadel on olnud mõni päris mõnus soe päev, aga muld peab olema saavutanud sobiliku temperatuuri ja keskmine päevane temperatuur võiks olla 16-18 ringis. Kui muld on piisavalt soe ja tingimused on õiged, võib ürask välja pugeda.
Maikuus on seega lootust?
Jälgime pingsalt seda, millal saab puud välja vedada. Seire on käinud mõne nädala, eelmisel nädalal olid piltlikult öeldes postkastid tühjad, aga sel nädalal on juba mõni üksik ürask leidnud oma tee feromoonpüünisesse.
Üraskitõrjet peab tegema igal kevadel. Kas sellel aastal pidi tõrje kuidagi suuremalt ette võtma?
Jaa, pidi. Põhjus on tõenäoliselt selles, et 2018. aasta suvi oli väga põuane. Loodi kõik eeldused, et üraskil läheks hästi. Samas olid viimased kahe aasta talved suhteliselt soojad. Sellest tulenevalt pole talv üraski arvukusele pärssivalt mõjunud.
Seetõttu on üraski arvukus suurenenud. Loodame kõik, et 2020. aasta suvi – rannainimesele või puhkajale see muidugi ei meeldiks – tuleks võimalikult külm ja vihmane. Siis poleks üraskite levik nii hoogne.
Me püüame takistada levikut, et üraskid majandusmetsas ei laieneks. Oluline on märkida ka seda, et toimetame majandusmetsas, me pole veel jõudnud looduskaitsealadele.
2018. aasta suvi oli tõesti põuane ja kuum, aga möödunud suvi oli päris jahe. Aga see, mis näib suvitajale jahe, on vist tiba teine, kui see, mida näeb ja mäletab RMK?
Kuna 2018. aasta puud olid põua tõttu juba nõrgestatud, oli 2019. aasta suveks üraskitel juba suur arvukus. Oli soodne ilm, putukad said hästi sigida. 2018-2019. aasta talv ei vähendanud üraskite arvukust.
2019. aasta suveks oli arvukuse kõrgus juba saavutatud. Kuna sel aastal polnud ka talve, siis nii mullas kui ka koore all talvituvad üraskid jäid ellu.
Kui vanaks ürask üldse elab, et ta saab nii pikalt tegutseda?
Vanus polegi oluline, vaid soodsad tingimused, et üraskid saaks hulgi sigida. Kui on kümme üraskit ja looduslikult soodsad tingimused, siis need kümme paljunevad. Ja paljunevad ka järgmised ja järgmised.
Mis võiks olla teie arvates põhjuseks, et keskkonna aktivistid on tagajalgadele aetud? Ühismeedias kommentaare lugedes jääb silma süüdistusi stiilis, et RMK tegi üraskitõrjet majanduslikul eesmärgil, sest lihtsustatult öeldes sai raha otsa. Kuidas teile sellised argumendid tunduvad?
Need on selles mõttes naljakad, et kui mõni inimene oleks elu sees metsatööd ja sanitaarraiet teinud ning näinud, kui palju on sellega vaeva, siis saaks ehk aru, et siin pole mõtet tuua argumendiks majanduslikku eesmärki.
Tegelik põhjus on see, et me ei saa üraskile öelda: “Ära hakka kevadel toimetama siis, kui inimesed on RMK initsiatiivil kokku leppinud, et peame raierahu.” Me ei saa talle öelda: “Teeme nii, et sa toimetad siis, kui raierahu on läbi.”
See on evolutsiooniliselt paika pandud, et ürask hakkab kevadel toimetama. See on fakt, et kevadel on kõige efektiivsem raiet teha.
Kui me jääme raiega hiljaks, siis asustavad eelmise aasta välja tulnud putukad uusi puid. Kui teeme seda sügisel, on need kavalad vennikesed kahjustanud värskeid puid ja läinud mulda magama.
Siin pole mõtet otsida majanduslikku eesmärki. Iga metsaomaniku kohustus ja mure on tagada metsa tervislik seisund.
Absoluutselt kõikjal üle Euroopa on olnud samasugune reaktsioon: ei saada aru, miks me seda teeme. Leidub õnnetuid näiteid, kus ongi kaitsemeetoditest loobutud ja asi on käest ära läinud.
Kui me ei tee üraskitõrjet, jääb vastutus ikkagi metsaomanikule, kritiseerijatel pole mingit kohustust või vastutust. Väga hea on öelda, et ära tee midagi, aga kui seadus ütleb, et metsa tervise eest tuleb hea seista ja me sellest ei lähtu, lastes asjal käest minna, ei tee see au ühelegi metsaomanikule. See vastutus jääb ju meile.
Kus kandis on kaitsemeetoditest loobutud?
Kesk-Euroopas, näiteks Tšehhis ja Saksamaal. Reaktsioon on olnud alati samasugune: ärge tehke midagi, küll läheb kahjustus üle. Saksamaal on praegu niimoodi, et riik panustab metsamajandusse, et nad toibuks sellest asjast, mitte vastupidi.
Sellist olukorda me ei taha. Me püüame selle vastu võidelda, et siin niimoodi ei läheks.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
