Keskkonnamõju ei tähenda siinkohal ainult süsinikdioksiidi (või teiste kasvuhoonegaaside) heidet ehk mõju kliimamuutusele. See võib tähendada ka mõju elurikkusele, hapestumisele, veekogude eutrofeerumisele, osoonikihi kadumisele jne. Kokku on kasutusel umbkaudu 18 erinevat kriteeriumi.
Kuna tegu on kompleksete süsteemide hindamisega, valitakse tihti elutsükli analüüsides vaid osad võimalikest mõjudest (sageli vaid üks neist – kliimamuutused) ning piiritletakse ka elutsüklit ennast, tavaliselt neisse piiridesse, mida tootjad kontrollida saavad.
See üldjuhul tähendab, et vaadatakse mõjusid, mis on peamiselt seotud tootmisega, vähem kasutusfaasiga ja sellega, mis võib juhtuda pärast kasutust. Näiteks kandekottide puhul ei võeta arvesse mõjusid, mis tekivad juhul, kui kott ei lähe materjalina uuesti ringlusse, vaid satub loodusesse.
Mitmetes analüüsides on isegi eeldatud, et kilekotid lähevad materjalina uuesti kasutusse, kuigi reaalsuses need pigem kas satuvad prügilasse, põletusse või lenduvad loodusesse. Kilekottidega seotud suurim probleem aga ongi just see viimane.
Kui ühe kilekoti tootmise keskkonnamõju võrreldes paberist või riidest kotiga on tõesti väiksem, siis looduses pole teada juhtumeid, kus metsloomad oleksid surnud paber- või riidekoti tõttu, küll aga on ohtralt näiteid kilekoti negatiivsest mõjust loomaliikidele, mikroplastist rääkimata.
Asi pole niivõrd materjalis, vaid selle kasutusviisis
Teine asi, mida toote keskkonnamõjus vaadata, on kasutuskorrad. On olnud juhtumeid, kus võrreldakse kandekoti ühe korra kasutamise keskkonnamõju. Sellisel juhul on muidugi riidekoti tootmiseks vaja enim ressursse ja energiat. Kui aga vaatame kui palju kasutatakse keskmiselt ühte riidekotti ja kui palju sama aja jooksul tuleb kasutada kilekotte, nihkub valik riidekoti kasuks.