Prügisortimise eeskiri näeb ette, et väike teepakk, mida keevas vees tee tegemiseks hüpitada, läheb biojäätmete hulka. Seda teatud eeldustel, millest eeskiri jälle ei räägi – pead ise tark olema.
Kui teepakikest lähemalt vaadata, siis koosneb see teepuruga paberkotist, mille külge on sageli metallklambriga kinnitatud nöör ja nööri teises otsas on sildike tootja logoga, kord on see sinna seotud, mõnikord aga klambriga üle löödud.
Rohegeenius küsis Kompostiljoni algatusmeeskonnalt, mida täpsemalt teepakikesest biojäätmete hulka võib panna ja mida mitte.
Teepakke on erinevaid. On olemas filterpaberist pakke, mille võib igal juhul koos puuvillase nöörikese ning pabersildiga visata biojäätmete ja komposti hulka. Kui kinnitamiseks on kasutatud aga metallklambrit, siis tuleks see enne eemaldada, sest biojäätmest tekkinud kompost lõpetab reeglina kuskil peenramaal või looduses ning see klambrike võib mõnele linnule või loomale saatuslikuks osutuda.
Turul on aga müügil ka teepakke, mis on pakendatud sünteetilisse kotikesse. Selle tunneb kohe ära – see tundub käega katsudes jäigem ja seda ei saa katki rebida. Sellised teepakid kuuluvad olmeprügisse, kuna biojääde on seal “pakendatud” plastikusse. Muidugi, kes viitsib, siis võib teepuru sealt seest välja lõigata ja biokasti panna — aga kui juba teepakk kasutuses on, siis ilmselt pole aega ka seda puru eraldi sealt välja võtma hakata.
Lõpetuseks soovitab aga Kompostiljon valmistada teed üldse lahtisest teepurust, mis läheb igal juhul komposti või biolagunevate jäätmete hulka. Nii on säästlikum ning taoline tee on tihti ka kõrgema kvaliteediga kui pakendatud variandid.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
