Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul võivad linnud levitada puukborrelioosi. Kõige sagedamini on leitud puuke maapinnal tegutsevatelt liikidelt, näiteks must- ja laulurästalt, aga ka rasvatihaselt.
Eri andmetel viivad rändlinnud talvitamisaladelt pesitsuspaikadesse ka 6,8–175 miljonit puuki, kes võivad levitada Lyme’i tõbe ehk puukborrelioosi põhjustavat bakterit Borrelia burgdorferi.
Vaatluse all 28 linnuliiki
Üheteistkümnes Euroopa riigis lindudelt kogutud puugid tõid selgust, kas ja milline on lindude roll borrelioosi levitamisel. Eestist kogusid puuke Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi ornitoloogid Kilingi-Nõmme metsades pesitsevatelt rasvatihastelt, kirjutab Mägi Linnuvaatlejas.
28 linnuliigilt leiti 2308 puuki, kellest 77 protsenti olid võsapuugid. Eestis ja Soomes leiduvat laanepuuki lindudelt ei leitud. Kõige sagedamini leiti puuke maapinnal tegutsevatelt liikidelt, näiteks must-, laulu- ja vainurästalt, kuid ka rasvatihaselt.
DNA analüüs näitas, et 37,2 protsenti nendest puukidest – kõige sagedamini võsapuugid (nakkusega puuke 40,2 protsenti) – kannab Borrelia bakterit. Sealjuures on nakatunud puuke oluliselt rohkem põhjapoolsetel aladel, näiteks Soomes ja Rootsis levib oluliselt rohkem nakatunud puuke kui Kesk- või Lääne-Euroopas. Seda kinnitab ka inimeste sagedasem nakatumine puukborrelioosi Skandinaavias.
Mitme bakteritüübi kandjad
Kõige sagedamini olid puukborrelioosi nakatunud hall- ja musträstalt kogutud puugid (vastavalt 92 ja 58 protsenti), kuid üllatuslikult olid punarinnalt kogutud puukidest nakatunud vaid 3,8 protsenti.
Borrelia bakterite DNAd analüüsides selgus, et mitmed linnuliigid on erinevate, vähemalt kuue erineva Borrelia bakteritüüpide kandjaks. Näiteks leiti kõige sagemini puukidelt Borrelia gariniid, kelle refuugiumiks (piirkond, kus taime- või loomaliik on üle elanud ebasoodsa ajajärgu – toim) on näiteks must- ja vainurästas, punarind, kaelus-kärbsenäpp, salu-lehelind ja rasvatihane.
Ka Eesti rasvatihastelt kogutud nakatunud puukidel oli valdav just Borrelia garinii, vaid ühe rasvatihase puugilt leiti haruldasem Borrelia afzelii. Kokku oli suluspesitsevate linnuliikide puukidest Borreliaga nakatunuid 33,8–36,4 protsenti.
Nakatumine on vähetõenäoline
DNA põhjal võib järeldada, et Euroopa puukide borrelioositekitajate levik on geograafiliselt ühtne. Seega võib geograafiliste erisuste puudumise tingida lindude suur liikuvus, mis omakorda tõendab, et just linnud (eriti rästad) on olulised Borrelia garinii refuugiumid, kellelt puugid nakkuse saavad ja kes võivad nakatada ka inimest.
Ainsana võis Borrelia garinii väga madalat geneetilist mitmekesisust täheldada Norra puukidel, mis viitab, et asurkond on mingil hetkel olnud isoleeritud.
Võimalikke nakkuskandjaid on oluline uurida tervishoiu seisukohalt – oluline on saada teada haigustekitaja muutumine, tema peremehed ja edasikandjat mõjutavad tegurid. Lindudelt nakatunud puugi saamine on siiski vähetõenäoline, kuna lindude ja inimeste füüsiline kokkupuude on harv. Küll aga peaks hoolsad olema ornitoloogid ja lindude rõngastajad.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
