Teadlased uurisid, kuidas sõltuvad eri tingimustes sirgunud ronkade hilisemad suhted liigikaaslastega sellest, kas nad on sirgunud suureks inimese või pärisvanema hoole all.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul võivad nii inimeste kui loomade puhul mõjutada vanemate hool ning nooruses kogetu tulevast elu, näiteks oskust lahendada konflikte, edastada teavet või võimalusi pääseda ligi ressursile.
Loomade käitumist uuritakse sageli inimese kasvatatud isenditel, kuid kui selliste isendite areng ja käitumine erineb looduses kasvanud liigikaaslaste omast, ei ole nende uuringute järeldused üldistatavad ning kehtivadki halvemal juhul ainult tehistingimustes, kirjutab Mägi Linnuvaatlejas.
Siiski on teadmised inimese kasvatatud isendi võimalikust erinevusest olulised nii lemmik- kui ka koduloomade kasvatamisel, aga ka ohustatud liikide kaitsel tehistingimustes.
Ronki kasutatakse sageli intelligentsi ja sotsiaalsuse uurimisel, sest nad on lindude seas ühed nutikamad ja väga sotsiaalsed. Seda osalt ehk seetõttu, et nende nn lapsepõlv, mil omandatakse vanemate õpetusel vajalikud nipid ja sotsiaalsed oskused, on pikk. Selle aja jooksul jõuavad oskused kinnistuda. Harvad ei ole aga juhud, kui uuringus osalevad rongad on sirgunud inimese juures.
Austrias uuriti, kas erinevates tingimustes sirgunud ronkade hilisemad suhted liigikaaslastega sõltuvad päris- ja inimvanema hoolest.
Uuringus kaasa löönud rongapojad kasvasid esimesed kolm nädalat pesas pärisvanematega, seejärel kasvatas neid inimene. Eri vanemhoolega noorte ronkade salkasid filmiti nende esimesel eluaastal aviaariumis. Nii saadi teada, kes ja kui kaua kelle läheduses viibis, otsesed kontaktid (näiteks sulgede sugemine), koos toitumine, toidu jagamine või pakkumine, vaenulikud suhted (nokkimine, tagaajamine, hirmutamine).
Ilmnes, et salkades ei olnud suhted juhuslikud, vaid sõltusid kogetud vanemhoolest – kõige tugevamad suhted olid alati õdedel-vendadel ja kaaslastel, kes puutusid kokku varases nooruses.
Pärisvanemate puudumine jätab hilisematele sotsiaalsetele suhetele jälje. Inimese juures sirgunuil oli nii rohkem suhteid kui ka kaaslasi, kellega põhiliselt suheldi ja aega veedeti kui pärisvanematega kasvanuil. Samas olid need nõrgemad.
Seega suureneb pärisvanemate puudumisel noore ronga kalduvus liigikaaslastega lävida rohkem – tõenäoliselt seepärast, et õpitakse teistelt eakaaslastelt, mis päädib omakorda parema sotsiaalse oskusega. Samas ei sõltunud näiteks vaenulikkus vanemhoolest.
Tulevased suhted sõltusid ka linnu soost. Võrdselt tugevad olid emaste-isaste ja isaste omavahelised, kuid mitte emastevahelised suhted, mis viitab, et varased kasvatamistingimused ei mõjuta oluliselt noorte ronkade omavaheliste suhete struktuuri.
Isaste ja emaste ning isase-isase tugevad suhted on tingitud sellest, et noored sigimisvõimetud rongad liiguvad salkades ringi ja kuna isased on ressursside hõivamisel edukamad, on head suhted teise isasega hinnas.
Seega on inimese kasvatatud ronkadel rohkem suhteid, kuid need on pinnapealsed. Rongavanemate kasvatatud poegadel on suhteid vähem, aga need on märksa tugevamad. Kirjeldatud uuring võiks olulist teavet anda ka eri inimkäitumisuuringute evolutsiooniliste tagamaade selgitamisel.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
