Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul on teiste linnurühmadega võrreldes vähenenud kõige enam põllulindude arvukus. Milline peaks olema liigikaitse, et peatada langust?
Liigi kaitsmiseks on vaja teada tema arvukust mõjutavaid tegureid. Laia levikuga liikide puhul võib asurkondade käekäik erineda, mistõttu ei pruugi üldised teadmised liigi kohta olla piisavad – vaja on tunda ka kohalikke olusid, kirjutab Mägi Linnuvaatlejas.
Arvukus kahaneb
On teada, et Eestis on kiivitaja arvukus viimastel kümnenditel püsinud stabiilsena, kuid Kesk-Euroopas, kus on kümneid aastaid kaitsemeetmetega (näiteks tähistades pesi, et need traktorirataste all ei häviks) üritatud liigi pesitsusedukust suurendada, on arvukus siiski kahanemas. Kuni 1980. aastani oli kiivitaja kõikjal tavaline põllulind, kuid 2015. aastal kanti kiivitaja ohualtide liikide nimekirja.
Hollandi (ja osaliselt ka Põhja-Saksamaa) kiivitajate pesitsus- ja demograafilisi andmeid uurides selgitati, kas senine liigikaitse on piisav ning millised tegurid on arvukuse vähenemise põhjuseks.
Madal sigimisedukus
Kahe aastakümne (1995–2015) 213 797 kiivitaja pesa ja 28 000 poja ning vanalinnu ellujäämuse andmetest selgus, et viimase kümne aastaga on Hollandi kiivitajate asurkond kahanenud 32 protsenti (Põhja-Saksamaal 34 protsenti). Kogu uuritud perioodil on aga Hollandis kiivitajate arvukus kahanenud poole võrra (53 protsenti). Seejuures on kahanemine olnud pidev, suuremate kõikumisteta.
Olulisim languse põhjus on madal sigimisedukus – kuigi pesas on reeglina neli muna, sirgus ühest pesast keskmiselt vaid 0,5 poega. Pesi märgistades suurenes see kaks protsenti (0,46 vs 0,54 poega), mis võib asurkonna kahanemist veidi aeglustada, kuid ainult pesade kaitsmine langust ei peata – selleks peaks Saksamaal pesadest sirguma vähemalt 0,76, Hollandis aga 0,91 poega.
Kerge saak kiskjale
See aga ei tähenda, et pesade kaitsmine on asjatu, sest just põllumasinate tõttu hukkub suurem osa pesi (koorumisedukus 44 protsenti, poja ellujäämistõenäosus on 18 protsenti).
Põhja-Saksamaal makstakse põllumehele kompensatsiooniks 350 eurot kiivitaja pesadega põldudel töödega viivitamise eest, kuid tuleb silmas pidada, et pesade kaitsmine masinate eest ei vähenda nende rüüstamist ega paranda keskkonnatingimusi. Kui näiteks kiivitajapoegadel puudub varjumiseks sobilik taimestik, on nad kerge saak kiskjatele.
Vaja läheb tõhusamaid meetmeid
Kuna täiskasvanud kiivitajate ellujäämust võib pidada normaalseks – esimese aasta lindudel 60, vanematel lindudel 79 protsenti – ei ole arvukuse langus põhjustatud täiskasvanud lindude küttimisest rändeteel Põhja-Aafrika ja Edela-Euroopa talvitamisaladele, sealsed halvenenud talvitamisolud või kliimamuutus.
Vähenenud sigivus viitab siiski halvenenud oludele pesitsusaladel. Praeguse langustrendi jätkudes on 50protsendiline tõenäosus, et 2030. aastaks on Hollandi 1995. aasta kiivitajate arvukusest säilinud vaid viis protsenti.
Seega on vaja tõhusamaid meetmeid, mis muudaks põllud linnusõbralikumaks. Eelkõige tähendaks see olulisi muutusi intensiivpõllunduses – ulatuslike monokultuursete põldude asemel tagaks põllulindudele suurema toidulaua ja edukuse suurem maastiku liigendatus ning mitmekesisus.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
