Eesti Maaülikooli metsaentomoloogia dotsendi Ivar Sibula sõnul ei suuda laanerähn üraski arvukust oluliselt piirata, sest lind toitub peamiselt putukate vastsetest.
Eesti Maaülikooli metsateadlase Ivar Sibula sõnul ei tule üraski suure arvukuse korral tema looduslikud vaenlased enam kahjuri tõrjumisega toime. “Looduses on ikka nii, et looduslike vaenlaste arvukuse tõus on kiiresti ja hulgipaljunevast liigist samm tagapool,” ütles Sibul. “Seega ei tasu massilise kahjuripuhangu korral lootma jääda, et loodus saab selle ise kohe kontrolli alla.”
Toit sealt, kust on lihtsam
Sibula sõnul on meelevaldne väita, et üks suhteliselt vähearvukas rähniliik, keda Eestis loendatakse umbes 1500 paari, suudab oluliselt mõjutada kuuse-kooreüraski populatsiooni. “Nagu kõik loomad, otsib ka laane- ehk kolmvarvas-rähn toitu sealt, kus seda on kõige lihtsam kätte saada,” sõnas ta.
“See väike ja haruldane II kaitsekategooria linnuliik eelistab elupaigana hoopis vanu ja kuivanud kuusepuid, kus kuuse-kooreüraski järel on koha sisse võtnud juba surnud puidust elatuvad liigid, näiteks siklased, kes on suurema energeetilise väärtusega ning sellele rähniliigile kergemini kättesaadavad,” rääkis Sibul.
“Kuuse-kooreüraski jaoks on peamine, et puit on värske, seega ei paku möödunudsuvised üraskipuud järgmisel talvel enam metsakahjurile huvi,” sõnas Sibul.
Massiline sigimine
Sibula sõnul ei oma väide, et laanerähn on spetsialiseerunud kuuse-kooreüraskite söömisele, loogilist seost. “Kuivanud puutüvel toksiv rähn ei söö seal mitte kuuse-kooreüraskeid, kuna neid seal enam pole, vaid kasvavale metsale ohutuid putukaid,” ütles Sibul.
Sibul toob välja, et tormikahjustused on kuuse-kooreüraski massilise sigimise oluliseks eelduseks, ja neid on olnud sel talvel omajagu. “Samuti on viimaste aastate pehmed talved ja põuased suved üraskite paljunemist soodustanud,” sõnas ta. “Pika ja sooja suvega areneb kuuse-kooreüraskil meil juba kaks põlvkonda järglasi aastas, Kesk-Euroopas kolm põlvkonda.”
Kliimamuutuste mõju
“Soodsates ilmastikuoludes on üsna tavaline ka see, et pärast esimest munemist suudavad samad mardikad pärast lühikest taastumissööma ette võtta veel ka teise munemise, mis tõstab putuka kiiret arvukust veelgi,” rääkis Sibul.
“Üraskikahjustuste intensiivistumist saab seostada ka kliimamuutustega,” sõnas Sibul. “Kuna kliimamuutuste mõju on pöördumatu, pole põhjust oodata üraskile soodsate tingimuste olulist leevenemist. Kõige mustema stsenaariumi järgi võib oletada, et kuuse-kooreüraski levik saab looduslikult kontrolli alla alles pärast seda, kui kahjuril pole enam sobivat toitu.”
Tohutu kahju
Sibul märgib, et massiivsete üraskikahjude ennetamiseks on vaja inimese sekkumist. “Üraskikollete ümbruses tuleb raiuda eelkõige neid kuuski, mille võra on veel roheline, kuid mis on juba üraski poolt asustatud,” sõnas Sibul.
Seejärel tuleb Sibula sõnul puud metsast võimalikult kiiresti välja viia – enne, kui noormardikad kooruvad. “Kuivanud kuuskede raiumine kuidagi metsa sanitaarset seisundit ei paranda, pigem vastupidi, kuivanud puudes on juba kohad sisse võtnud ürasklaste ja teiste tüvekahjurite looduslikud vaenlased – mitmed röövputukad (lühitiiblased, sipelgmardiklased, roisklased jt) ning parasitoidid (juuluklased, kägu- ja kiresvaablased),” rääkis ta.
Tšehhis raiuti ainuüksi üraskite tohutu leviku tõttu eelmisel aastal 25 miljonit tihumeetrit puitu, tavapärane aastane raiemaht on seal 17 miljonit tihumeetrit. Kuuse-kooreüraski poolt põhjustatud kahju suuruseks Tšehhi majandusele hinnatakse 1,7 miljardit eurot.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
