Seekordses Rohetunnis räägime turismist, aga mitte niisama reisimisest, vaid jätkusuutlikust turismist. See “jätkusuutlik” on üks väga laia tähendusega sõna ja ei ütle suurt midagi. Aga kui sellele üksikasjalik tõlge teha, siis saab pilt selgemaks.
Rohegeeniuse toimetaja Ivar Soopani vestluskaaslaseks on EASi ja KredExi ühendasutuse turismiosakonna kvaliteedikoordinaator Imbi Lepik-Martinson.
Paari päeva eest ilmus Rohegeeniuses uudis, et Eesti jõudis rahvusvahelises jätkusuutliku turismi indeksis neljandale kohale. Seda 99 riigi seas. Aastaga kerkisime kolm kohta, mis oli kõigi riikide seas suurim tõus. Meie ette on veel jäänud vaid nii kõvad riigid nagu Austria, Soome ja Rootsi.
Saatest saab muu hulgas teada:
Kas Eestil on nüüd “sein ees” ja kestliku turismi arvestuses ei ole enam võimalik edetabelikohta parandada?
Mis on jätkusuutlik turism, mille poole kõik püüdlevad?
Mida Eesti majutusettevõtted on teinud, et olla kestlikud ja kas nad üldse teavad, milline tegevus neile jätkusuutlikkuses plusspunkte toob?
Kas jätkusuutlikkuse indeks on niisuguse mõjuga, et selle põhjal saab teha Eesti valitsus järeldusi ning mõnda valdkonda tagant tõugata?
Kuidas mõjutab hinnangut Eesti turismindusele meie naaber Venemaa? Kui jätkusuutlikud me riigina kaugelt vaadates teiste jaoks oleme, kui kõrval on kuri impeerium?
Mida Eesti edasi teeb, et meid heast küljest näidanud uuringut enda kasuks ära kasutada?
