Arvamus

Keskkonnaagentuur vastab kriitikale: suurkiskjate seire on teaduspõhine

Foto: Shutterstock

Mullu 12. detsembril ilmus Postimehes Tartu Ülikooli terioloogia õppetooli töötajate Maris Hindriksoni, Egle Tammelehe ja Harri Valdmanni artikkel „Tartu Üli kooli teadlased: Eesti suurkiskjate seires on aeg üle minna tegelikule teaduspõhisusele“. Kuna suurkiskjate seiret korraldab Eestis Keskkonnaagentuur ja antud artiklis seatakse kahtluse alla selle teaduspõhisus ja seega ka usaldusväärsus, annavad Keskkonnaagentuuri ulukiseire töörühma liikmed Rauno Veeroja, Peep Männil, Inga Jõgisalu ja Marko Kübarsepp ülevaate suurkiskjate seire olemusest ja kummutavad mitmed artiklis esitatud väärarusaamad.

Suurkiskjate seire olemus

TÜ terioloogide arutluskäik annab tunnistust sellest, et arvamuse avaldajad pole endale selgeks teinud, mis eesmärkidel suurkiskjate seires vaatlusandmeid kogutakse, kuidas neid analüüsitakse ning mida neist andmetest järeldatakse. Suurkiskjate vaatlusandmete kogumise keskseks eesmärgiks on erinevate pesakondade arvu, nende ruumilise paiknemise ja pesakonna suuruse väljaselgitamine.

Jahimeestelt kogutavad vaatlusandmed, mis sisaldavad nii vaatluskoha koordinaate, kuupäeva ja infot vaadeldud gruppide suuruse kohta on esmaseks aluseks erinevate hundi, ilvese ja karu pesakondade tuvastamisel. Kuid jahimeestelt tulevad vaatlusandmed ei ole kaugeltki ainuke info, mille põhjal asurkonnas toimuvat hinnatakse, vaid Keskkonnaagentuur (KAUR) kogub seireinfot ka ise otse loodusest. 

Mitmed piirkonnad on meil sisuliselt aastaringselt jälgimise all. Laiemalt käiakse aga kogumas infot nii vaatlustega katmata alade kohta kui jahimeestelt tuleva info kontrollimiseks ja täpsustamiseks. Kütitud suurkiskjate puhul on enamasti teada küttimise täpne asukoht, kuupäev, isendi keha mõõtmed, vanuserühm ja grupi suurus millest isend kütiti. Lisaks saame infot Eesti eri piirkondades liikuvatelt kontaktisikutelt.

Oluline on ka suurkiskjate tekitatud kahjustuste info, mida koguvad kolleegid Keskkonnaametist. Kahjustuskohas hinnatakse nii kahjude ulatust, kahjustuspilti (murdmisjäljed, murtud ja vigastatud loomade arv, tarbitud kudede kogused, karukahjude puhul lõhutud mesitarud jne) ja otsitakse ümbruskonnast ka kahju tekitaja tegevusjälgi.

Vaatlemisperioodi ja vaatlejate hulka arvesse võtvat korrektsiooni ei ole antud andmetele vaja teha, sest vaatluste arvust suurkiskjate arvukust ei tuletata, vaid vaatluste asukoha, aja, vaadeldud isendite grupi suuruse ja muude iseärasuste alusel eristatakse üksteisest erinevad pesakonnad. Tartu Ülikooli terioloogide poolt kirjeldatud lähenemine annaks enam-vähem rahuldava tulemuse hundist kordades kõrgema arvukusega liikide üldarvukuse hindamisel ja sedagi vaid juhul, kui teada oleks seos vaatluspingutuse suhtes korrigeeritud vaatluste arvu ja liigi asustustiheduse vahel.

Suure ruuminõudlusega ja territoriaalsete huntide ja ilveste vaatlustele sedasi lähenedes paraku kuigi kaugele ei jõua. Karu puhul oleks selline lähenemine isegi ehk teatud määral kasutatav. Täiesti ekslik on aga arvamus, et suurkiskjate seire põhineb ka jahimeeste hinnangul liikide arvukusest. Viimati kasutati neid hinnanguid 2002. aastal enne praeguse seiremetoodika väljatöötamist ja rakendamist. 

Suurkiskjate seire on teaduspõhine

Praeguseni edukalt kasutusel olev suurkiskjate seiremetoodika võeti Eestis kasutusele 2003. aastal. Selle väljatöötamisel kasutati toona palju meie põhjanaabrite abi ning ka praegu on see peamise meetodina kasutusel nii Soomes, Rootsis kui ka Norras. Metoodika kohta on põhjamaades avaldatud mitmeid teadusartikleid ning see on teadusringkondades tunnustatud teaduspõhiseks. See metoodika ei põhine arvamustel vaid faktidel.

Küll saab selgelt arvamuspõhiseks nimetada enne 2003. aastat kasutusel olnud ulukite loendust, mis põhines jahipiirkonna kasutajate poolt antud hinnangul liigi isendite arvukuse kohta jahipiirkonnas, mis tsentraalsel tasandil toona lihtsalt kokku liideti. Arvamus, et kui seiret ei tee teadlased pole see teaduspõhine, on eksitav. Samuti on ekslik arvata, et uute meetodite lisandumisel kaotavad eelnevad oma teaduspõhisuste. Seire tegijad ei pea olema tingimata doktorikraadiga, et seiret teaduspõhiseks nimetada. 

Eestis teeb jahiulukite seiret KAUR eluslooduseosakonna ulukiseire töörühm. Töörühma kõik neli liiget on erialase kõrgharidusega ja lisaks seiretööle osalevad kõik ka jõudumööda riigisisestes ja rahvusvahelistes uuringuprojektides ning igal aastal avaldatakse töörühma inimeste osalusel mõni suurkiskjaid käsitlev teadusartikkel eelretsenseeritavas rahvusvahelises teadusajakirjas. 

Ulukiseire töörühma liikmed esindavad Eestit ka Euroopa suurkiskjate algatusgrupis (LCIE) ja karu ekspertgrupis (BSG), mis mõlemad on Rahvusvahelise Looduskaitse Liidu (IUCN) allüksused. Samuti osaleb KAUR ulukiseire töörühma kaudu aktiivselt  üle-euroopalise ilvese uurimisvõrgustiku EUROLYNX töös. Seega ei saa kindlasti väita, et suurkiskjaid puudutav teaduskompetents on olemas ainult ülikoolil.

Olulised seiret toetavad uuringud

Hundid ja ilvesed on territoriaalsed loomad, kes oma territooriume märgistavad ning vajadusel ka füüsiliselt teiste eest kaitsevad. Seetõttu kattuvad erinevate hundikarjade ja samast soost täiskasvanud ilveste territooriumid omavahel väga väikeses ulatuses või pigem üldse mitte, mis pakub hea võimaluse neid ruumiliselt teineteisest eristada. Olulist rolli selles mängib aga teadmine nende territooriumi suurusest ja kasutusest.

Selleks pakub parima võimaluse GPS-telemeetria, mille käigus varustatakse loom vastava seadmega, mis edastab regulaarselt isendi asukohapunkte. Eestis on sel moel jälgitud praeguseks kokku 21 ilvest ja 23 hunti, mis on andnud seireandmete analüüsi väga olulise sisendi. Kui aga tegemist on noorte, hajumisrändele siirduvate isenditega, annab see aimu ka nende rännetest nii Eesti sees kui ka üle riigipiiride. 

Karusid Eestis GPS-telemeetriaseadmetega jälgitud ei ole. Samas on seda tehtud palju Rootsis. Sealt saadud tulemused näitavad, et erinevalt hundist ja ilvesest on karude territooriumid märksa varieeruvama suurusega. See sõltub eeskätt toidubaasi suurtest erinevustest ajas ja ruumis. Samuti võivad erinevalt ilvesest ja hundist karu samast soost täiskasvanud isendite territooriumid omavahel suures ulatuses kattuda.

See tähendab, et karu telemeetria ei annaks seire tulemustele tõenäoliselt kaugeltki sellist lisaväärtust nagu hundi ja ilvese puhul, välja arvatud juhul, kui vastav valim oleks väga suur. Karu puhul kompenseerib selle puuduse aga aasta-aastalt suurenev vaatluste lisana edastatav rajakaamera fotode hulk, mis aitab oluliselt kaasa pesakondade teineteisest eristamisele.

Suurkiskjate küttimine on olnud mõõdukas

Väide, et küttimisurve suurkiskjatele on liiga suur ja asurkondade elujõulisus seetõttu suures ohus, ei vasta tõele. Kuigi karusid kütitakse, on karu arvukus samm-sammult suurenenud ja jõudnud tasemele, mida siinmail pole nähtud sajandeid. Ka huntide arvukust koos inimeste tolerantsiga nende suhtes  on suudetud viimastel kümnenditel oluliselt tõsta. Veel kahekümne aasta eest nägi keskkonnastrateegia ette huntide arvukuse viimist 30 isendi tasemele. Praegu soovitakse neid aga näha enam kui neljakordses hulgas. 20 aastat tagasi oli meil hundi pesakondi alla kümne, praegu kolm korda enam.

Väidet, et ilvese asurkonna seisund muutus halvaks nende üleküttimise tõttu, ei saa teaduslikuks lugeda, sest ühtegi tõsiselt võetavat analüüsi selle väite tõestuseks Eestis tehtud ei ole. Ebateaduslik oleks aga kiskja ja tema saakliigi arvukusdünaamika vaheliste seoste kohta olemasolevate teadmise eiramine. 

2009/2010 ja 2010/2011 ekstreemselt lumerohkete, pikkade ja külmade talvedega aastatel kahanes metskitse arvukus ligi kolm korda. Kuna metskitse näol on tegemist meil ilvesele kõige olulisema saakliigiga, oli selge, et toona väga suure arvukusega ilvese asurkonda ootab ees arvukuse ulatuslik langus (vt kiskja saaklooma arvukusdünaamika seoseid kirjeldavat Lotka-Volterra mudelit). Oli ette näha, et ilvese suremus kasvab oluliselt ning iive muutub negatiivseks. Lisaks sellele näitasid ajavahemiku 2009 − 2012 talvistele jäljeloenduste ehk ruutloenduse andmetele tehtud analüüsid selgelt, et esmalt karmidest talvetingimustest alguse saanud metskitse arvukuse suurt langust surus järgneval talvel olulisel määral tagant ilvesest lähtuv kisklussurve.

Võimaldamaks metskitse asurkonna kiiremat taastumist ja leevendamaks toidu puudusest ilvese asurkonnas kasvavat liigisisest konkurentsi, soovitasime ilvese arvukust 2010 − 2012 jahihooaegadel küttimisega piirata. Ilma selleta oleks võinud nii metskitse kui ka ilvese arvukuse langus olla veel ulatuslikum ning sellest taastumine veelgi vaevalisem.

Seire peab olema süsteemne ja järjepidev

Praeguseks on suurkiskjate seiret käesoleva metoodika järgi tehtud juba ligi 20 aastat ning see on end igati õigustanud. Kui metoodika põhi on jäänud samaks, siis järjepidevalt on täiendatud nii andmete kogumise kui ka analüüsi faasi. Andmete kogumise osas on toimunud oluline kvalitatiivne ja kvantitatiivne hüpe viimasel paaril aastal seoses Eesti Jahimeeste Seltsi loodud infosüsteemi JAHIS kaudu operatiivsete vaatlusandmete ja fotode edastusega otse vaatluskohalt. Analüüsi faasis on lisandväärtust andnud telemeetriauuringud ja andmeridade pikkuse kasv, mis juurdekasvuprognoose aina täpsemaks muudab. 

Seireandmeid kogutakse väga süsteemselt, põhimõtted on sätestatud keskkonnaministri määrusega ja metoodiline juhend on kõigile leitav KAURi kodulehelt. Seireandmeid kogutakse ja analüüsitakse ning tulemused avaldatakse iga-aastaselt ulukite seirearuandes. Väga oluline on järjepidevus ehk võrreldavate aegridade olemasolu. Olemasoleva asendamine uuega, eriti kui seda teha nii metoodika kui ka tegija osas korraga, on ülimalt riskantne. Küll aga on võimalik olemasoleva järk-järguline asendamine, kui uued metoodikad katsetuste käigus täpsemaks osutuvad ja seire suurel määral oma kuluefektiivsuses ei kaota. 

Teadlased kui huvirühm

Suurkiskjate kaitse ja ohjamise korraldamisse on aina enam kaasatud erinevad huvirühmad, mis eriti hästi väljendus viimase suurkiskjate kaitse ja ohjamise tegevuskava koostamise protsessis. Suurkiskjatega seotud valitsusväliste huvirühmadena võib välja tuua  karjakasvatajaid, jahimehi, looduskaitsjaid, loodusturismi ettevõtjaid ja teadlasi. Huvirühmad kaitsevad oma liikmeskonna huve ja erandiks ei ole siin ka teadlased. Kuna ülikoolide rahastamine on pigem napp ja uurimisrühmade vaheline konkurents teadusgrantidele tihe, on soov leida enda ülalpidamiseks lisavahendeid igati mõistetav.

Antud juhtumi puhul paistab välja, et mõnedel TÜ terioloogidel on tekkinud idee suurkiskjate seireraha (osaliseks) ümberjagamiseks ja uute metoodikate rakendamist silmas pidades ka selle märgatavaks suurendamiseks. Taunitav on siin aga selleks kasutatav meetod, kus avalikkusele üritatakse näidata olukorda suurkiskjate seisundis ja nende seires tegelikkusest halvemana. Ei ole hea tava, et sisukate arutelude asemel otsitakse oma ideedele toetuse keskkonnakaitse äärmuste hulgast. 

Soovid on, kuid kas ka võimekus?

KAUR ja selle eelkäijad on suurkiskjate seire arendamises teinud läbi aastate tihedat koostööd Tartu Ülikooliga. Neist mitmed uuringud, nagu näiteks suurkiskjate ohjamisalade otstarbekuse analüüs ning ilvese telemeetria on ka seires praktilist kasutust leidnud. Küll tuleb siinkohal tõdeda, et mainitud uuringutes ei olnud 12. detsembril Postimehes ilmunud arvamusloo autorid osalised. Samas on varasematel aastatel nende uurimisrühmalt tellitud nii hundi kui ka karu DNA-põhiseid rakendusuuringuid. Kokku 8 hundi geeniuuringut aastatel 2006 − 2014 andsid vastuseid populatsiooni geneetilisele struktuuri, karjade vahelisele geenitriivi, hundi ja koera ristandite olemasolu jne kohta, kuid otseselt seirele antud uuringud kaasa ei aidanud, olgugi et see oli üks lähteülesandes püstitatud eesmärkidest.

Kahe rakendusuuringuga (aastatel 2007 − 2008 ja 2011), mille otseseks eesmärgiks oli DNA põhise meetodiga kontrollida olemasolevat karu seiremetoodikat, läks aga hoopis kehvemini. Esimese uuringuga (DNA saamiseks koguti väljaheiteid) ei saadud kokku kontrolliks vajalikku valimit ning tulemusena selgus, et meie tingimustes ei ole karude arvukuse hindamiseks väljaheidetest kogutav DNA meetod kuluefektiivne (vt ka Keskkonnaportaalist avaneb uues vahekaardis). 

Teises uuringus, kus DNA saamiseks kasutati karvalõkse jäi tulemus üldse saavutamata. Aastatel 2018 − 2019 katsetas KAUR hundi arvukuse hindamist nn DNA põhise metoodikaga. 2018/2019 küllaltki heades talveoludes õnnestus koguda suur kogus huntide väljaheiteid (329) DNA materjali eraldamiseks. Lisaks koguti huntidelt ka 58 koe-, 13 vere- ja süljeproovi ning analüüsi kaasati 32 murtud lammastelt murdja liigi tuvastamiseks kogutud proovi. Kogutud materjal anti üle analüüsimiseks riigihanke võitnud Tallinna Tehnikaülikooli laborile, kus aga õnnestus analüüsiks vajaliku kvaliteediga DNA eraldada vaid umbes 25% proovidest (laboriaruanne https://keskkonnaagentuur.ee/media/1515/download ).

Saadud tulemuste põhjal tõsiselt võetavaid ja usaldusväärseid järeldusi arvukuse osas paraku teha ei olnud võimalik. Materjali kogumisest kuni laboriaruandeni kulus üle aasta. Olgu lisatud, et Tartu Ülikooli terioloogia töörühm, kellele ka selle uurimistöö riigihanke kutse ja veel ka täiendav meeldetuletus pakkumuse esitamiseks edastati, omapoolset pakkumust laboratoorsete tööde läbiviimiseks ei teinud.

DNA-l põhineva arvukuse hindamise meetodi kulutõhusus

DNA põhist arvukuse hindamist on erinevate suurkiskja liikide puhul tänaseks küll mitmetes riikides edukalt või vähem edukalt katsetatud, kuid üleriigiliselt iga-aastase seire osaks ja siseriiklikest seirevahenditest rahastatavaks see valdavalt veel kujunenud ei ole. Selle meetodi vägagi suure kulukuse tõttu on sellised loendused läbi viidud valdavalt erinevate EU rahastatavate projektide raames ja väiksematel, nö pilootaladel. 

Kui KAURi poolt 2018 − 2019 tehtud DNA põhise loenduse katsetuse eelarve oli ligi 100 000 eurot, siis ilvese asurkonna suuruse hindamine kujuneks tõenäoliselt umbes kaks ja karu asurkonna suuruse hindamine isegi kolm-neli korda kulukamaks. Põhjus peitub hinnatava liigi asurkonna suuruses ehk mida rohkem on asurkonnas erinevaid isendeid, seda rohkem tuleb koguda ja analüüsida DNA proove.

Seega kujuneks kõigi kolme suurkiskjaliigi arvukuse hindamine DNA meetodiga laias laastus ligi 700 000 eurot maksvaks ettevõtmiseks. See summa on üle kolme korra suurem, kui meil täna kulub kõikide jahiulukiliikide seirele aastas kokku (sisaldab nii ulukiseirega tegelevate Keskkonnaagentuuri töötajate palga, transpordi ja töövahendite kulusid ning ka erinevate tellitavate seiretööde kulusid kokku). Siinkohal tasub märkida, et lähiaastatel seisavad riigiasutustel ees pigem kärped kui eelarvete plahvatuslik suurenemine.

Kui mõnede aktivistide pidevalt korrutatav DNA mantra võib jätta teistsuguse mulje, siis tõenäoliselt on enamus riigi kodanikest seda meelt, et riiklik seire peaks olema võimalikult kulutõhus ja nutikalt ära kasutama esmajärjekorras kõik selle infomatsiooni, mis tasuta või mõõdukate kuludega kätte tuleb. Seda enam, et täna ei ole põhjust arvata, et olukord vajab suurt muutmist. Järjepideva töö tulemusena on täna suurkiskjate seisund soodne, v.a ilves, kelle arvukuse languse põhjuseid on eelpool juba selgitatud.

Kui DNA analüüsiks vajalikud vahendid oleksid olemas ning varasemad tulemused annaksid kindlust selle metoodika rakendamiseks, siis võiks selliseid uuringuid läbi viia teatud pikema aja tagant kontrolliks, kuid see ei pea olema ilmtingimata riikliku seire osa. On oluline teha vahet seirel ja teadustööl. Tehnoloogia ja teadus areneb ning ka seires tuleb kaaluda võimalusi uute metoodikate kasutusele võtmiseks, kuid alati tuleb kaaluda, kas see on varasemast tõhusam ning kas sellest saadav kasu ületab selleks kuluvat eelarvet. 

Paljasõnaline kriitika

Hindrikson, Tammeleht ja Valdmann nõuavad seirelt faktipõhisust, kuid nende hinnang seire puudulikule (või olematule) teaduspõhisusele põhineb pelgalt arvamusel. Ometigi on olnud juba pikka aega ja on ka praegu jätkuvalt võimalused oma arvamust teaduslikult põhjendada. 
Nagu juba varem mainitud, on siiani tehtud DNA-põhised suurkiskjate arvukuse hindamise pilootprojektid läbi kukkunud. SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) ja ka erinevad rahvusvahelised fondid on aga olnud taolistele rakendusuuringute projektidele avatud, kuid millegipärast ei ole sealt nende jaoks vahendeid taotletud.

KAUR on alati ülikoolile nende soovi korral jaganud kogutud seire algandmeid ja biomaterjale. Nende baasil on TÜ terioloogid avaldatud hulka teadusartikleid ning omandatud on mitmeid teaduskraade. Siinkohal soovitamegi Postimehes ilmunud artikli autorite kollektiivile paljasõnalise kriitika asemel kirjutada KIKile projekt hindamaks olemasoleva seiremetoodika usaldusväärsust, töötamaks välja vastavad teaduspõhised mudelid seireandmete analüüsiks, teha võrdlusloendus mõnel pilootalal vms. Vastavad uuringud on planeeritud ka uues suurkiskjate tegevuskavas ning Keskkonnaagentuur on siinkohal lahkesti nõus jagama kõike olemasolevaid seireandmeid.

Allikas: Keskkonnaagentuur

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.