Reede õhtupoolikul istusin paari sõbraga söögivabas Haapsalu raamatu- ja jutuajamispuhvetis Pagu. Sisse astusid kolm tallinlast. Näljased kui hundid. Vanad sõbrad, kes käivad Haapsalus kord aastas maikuus, kui avatakse graafilise disaini festival. Härrased kunstiteadlased uurisid, kus saab head söögipoolist. Soovitasin Radot – restorani, mida märkasid Michelini toidukriitikud ja lisasid väikelinna pisikese söögikoha oma tänavusse giidi. Tärni küll ei tulnud, aga tühja neist tärnidest.

Ma ei ole kindel, et oleksin neile Radot soovitanud, kui Michelini uudis poleks olnud värskelt meeles. Mitte sellepärast, et Radoga on mingi jama. Rado on alati olnud väga hea restoran, kuigi ülivõrdelise sõna “väga” kasutamisega tuleb olla ettevaatlik. Kui Rado on väga hea, siis kuidas peaks iseloomustama Noad või 180°, mis on saanud Michelini tärnid? Ultra, super, hüper? Paljuks läheb. Noas olen paaril korral käinud ja nende latt on ikka väga kõrge.  

Igatahes saatsin mehed Radosse, sest see oli kõige lähem hea restoran. Kärmesse Küülikusse poleks nad enam sel kellaajal sisse saanud, Hapsal Dietrich poleks neile paaril põhjusel meeldinud, Viigi kohvik oli liiga kaugel, Purtses on õhtul sääsed, Begutas on ainult taimetoit… Ühesõnaga – Rado oli kõige lähemal.

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.

Liitun