Plaan oli päeval teha eri matkaradu ja õhtul kuhugi RMK lõkkeplatsi juurde parkida, Eestimaa loodusega ühtida … ühesse … üks olla? Ja siis kobida autosse pehmele madratsile. Sest no kuulge, telgid ja nii? Autos ööbimine leiutati just selleks, et inimesed ei peaks telkima!
Ja mis selgus? Teisipäeva õhtul sõitsin ma Karula rahvuspargi kandis kella 23 paiku läbi seitse, ma ütlen seitse (!!!) platsi, et avastada – igal pool juba on keegi. Uskumatu küll, aga eestlane elabki tänapäeval metsas. Suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Aga nagu meem postituse juures ütleb – mina ei jaga lõkkeplatsi. Minna üksi metsa, et siis jagada kellegagi lõkkeplatsi ja pidada vestlust?
“Noh, matkate, jah?” “Mis sellest koroona asjast ka arvate?”, “Tea, kaua see valitsus meil ka püsib …” Külmavärinad tulevad peale.
Teisel matkapäeval alustasin varem ja leidsin juba viiendast kohast miskipärast tühja platsi. Lõin oma asjad kohe lauale ja tegin tule üles ning istusin hirmuga maha. Värisesin ja kartsin. Mitte karu, mitte hunti, isegi mitte külmkinga. Kartsin, et saabub auto, kust väljub ebaeestlaslik pere, keda ei häiri, et ma siin olen ja nad hakkavad suhtlema. Stephen King ei suudaks ka hirmsamat lugu kirja panna.
Igale eestlasele oma lõkkeplats
Seega, RMK, kui te juba need metsad kõik maha võtate, siis palun, palun, tehke lõkkekohti juurde! Tundub, et neid on väga vaja. Igale eestlasele oma! Julgemad võivad ju alati ka platsi jagada, aga mingi etikett peab muidugi olema, et mõlemad osapooled oleks rahul. Näiteks turvasõna? Eks ta natuke selline svingerdamine tundub. “Hei, tahad minuga lõkkeplatsi jagada?” Pole päris minu teema, aga kuna olen hirmus suur liberaal, siis NAD võivad seda vabalt teha, kuniks mind kampa ei kutsuta.
Või siis lõkkeplatsi-rajakaamera, et saad internetist vaadata, kas plats on vaba. Piisab ilmselt ka lihtsamast andurist, mis registreerib ära eluvormi, ilma seda isiksustamata. Privaatsuse ja kõige selle huvides.