Arvamus

Tarmo Tähepõld: uskumatu, mis toimub RMK lõkkeplatsidel!

Kogu tõde ühes meemis.Foto: erakogu

Autogeeniuse vastutav toimetaja Tarmo Tähepõld käis matkamas ja sattus ahastusse: metsaalune oli inimesi täis.

Seal on inimesed. Igal pool! Telgivad, puhkavad, tunnevad ennast hästi. Milles siis probleem? Kohe selgitan.

Ma pean ennast päris heaks eestlaseks ja üldisemalt põhjamaalaseks. Muidugi mitte kõiges, pigem nagu selline minimudel. Viimase kaerakile kausi pärast kaklust ei korralda, rasket töörühmamist ei oska mõista ja koriluse hooajal suudan ilma mingi nihelemiseta Netflixi vaadata ilma, et käsi haaraks marjakorvi ja seenenoa järele.

Aga on mõned asjad küll. Koroonaga kaasnenud kontrollimatu kallistamise (kardetavasti hetkeline) peatumine ei olnud sugugi kõige halvem asi, mis juhtuda sai.

Mulle meeldib distants ja hillitsetus. Ja enne kui keegi siin solvub: “Eino, oleks ma teadnud, ma siis enam ei tee …” või ohkab: “Selle mehe perekonnast on küll kahju …”, siis ma mõtlen pooltuttavate või suisa võõrastega suhtluses. Eks ju, olgu see ka selge. Vana hea kätlemine toimis, miks seda muuta?

“Kas nii ma surengi?”

See ei ole ka #metoo avaldus. Traumasid meenub vaid üks, aastast 2004, kui ööbisime Cordobas mu Hispaania sõbra sõbra juures (loe: võõra) ja hommikul lahkudes haaras ta mu embusse, hoolimata tema puuduvast särgist, aga vägagi rikkalikest rinnakarvadest, millest oleks saanud mitu head kampsunit.

Nii ma siis olin seal, suu karvu täis ja peas mõte, kas nii ma surengi? Nii noor, nii ilus, nii palju veel elus teha! Kalamaja kalmistupargis on mõned vanad hauakivid eksponeeritud ja ühel on kirjas: “Suri tramvai alla jäämise tagajärjel.” Mis oleks minu omal? “Suri Juan Pablo karvase embuse tagajärjel.” Ühtlasi tean ka inimest, kellel üks Hagridi mõõtu inimene kunagi ninaluu katki kallistas. Ma räägin, seal on teatud ohte!

Nõndaks. See oli alles sissejuhatus. Ma käisin välismaal puhkamas ja tulin tagasi suure süütundega. Nuustaku puha külastamata, siseturism tegemata, õues külmetamata ja sääsed, need kallid kodumaa sääsed täiesti söötmata!

Pakkisin priimuse, matkatossud, Lifestraw’ kõrre ja otsustasin, et mina lähen matkama. Üksi! Loodusega rinda pistma. Karud, hundid ja ämblikud – pange oma parim valmis! Ületan Maakonna piiri, nagu on vaid üksikud vapramad kääbikud julgenud. Tõstsin siis kõik need asjad autosse (ega ma mingi loom ole, et neid seljas tassiks) ja asusin lõunasse teele.

Plaan oli päeval teha eri matkaradu ja õhtul kuhugi RMK lõkkeplatsi juurde parkida, Eestimaa loodusega ühtida … ühesse … üks olla? Ja siis kobida autosse pehmele madratsile. Sest no kuulge, telgid ja nii? Autos ööbimine leiutati just selleks, et inimesed ei peaks telkima!

Ja mis selgus? Teisipäeva õhtul sõitsin ma Karula rahvuspargi kandis kella 23 paiku läbi seitse, ma ütlen seitse (!!!) platsi, et avastada – igal pool juba on keegi. Uskumatu küll, aga eestlane elabki tänapäeval metsas. Suurtel kiirustel ja hulgakaupa. Aga nagu meem postituse juures ütleb – mina ei jaga lõkkeplatsi. Minna üksi metsa, et siis jagada kellegagi lõkkeplatsi ja pidada vestlust?

“Noh, matkate, jah?” “Mis sellest koroona asjast ka arvate?”, “Tea, kaua see valitsus meil ka püsib …” Külmavärinad tulevad peale.

Teisel matkapäeval alustasin varem ja leidsin juba viiendast kohast miskipärast tühja platsi. Lõin oma asjad kohe lauale ja tegin tule üles ning istusin hirmuga maha. Värisesin ja kartsin. Mitte karu, mitte hunti, isegi mitte külmkinga. Kartsin, et saabub auto, kust väljub ebaeestlaslik pere, keda ei häiri, et ma siin olen ja nad hakkavad suhtlema. Stephen King ei suudaks ka hirmsamat lugu kirja panna.

Igale eestlasele oma lõkkeplats

Seega, RMK, kui te juba need metsad kõik maha võtate, siis palun, palun, tehke lõkkekohti juurde! Tundub, et neid on väga vaja. Igale eestlasele oma! Julgemad võivad ju alati ka platsi jagada, aga mingi etikett peab muidugi olema, et mõlemad osapooled oleks rahul. Näiteks turvasõna? Eks ta natuke selline svingerdamine tundub. “Hei, tahad minuga lõkkeplatsi jagada?” Pole päris minu teema, aga kuna olen hirmus suur liberaal, siis NAD võivad seda vabalt teha, kuniks mind kampa ei kutsuta.

Või siis lõkkeplatsi-rajakaamera, et saad internetist vaadata, kas plats on vaba. Piisab ilmselt ka lihtsamast andurist, mis registreerib ära eluvormi, ilma seda isiksustamata. Privaatsuse ja kõige selle huvides.

Praegu on suund sinnapoole, et meil on rahvast täis lõkkeplatsid, kus kõik omavahel suhtlevad ja mingi hetk võidakse avastada, et nii on ka päris hea, isegi tore. Ja kas me sellist Eestit tahame?! Nagu kallistamine on võõrkultuurina meie sekka imbunud, võib järgmise kantsina langeda üksinduses lõkkesse vahtimine. Sorgiks tokiga tuld, aga ei saa, teine keedab seal peal toitu. Ohkaks ja oleks vait, aga siis võib mõni hakata lausa uurima, et kas kõik on ikka hästi. Hirmus, hirmus.

Matkamine on muidugi jube mõnus ja soovitan kõigile. Eriti seda autoga osa, sest pärast kuuetunnist ringi, millest viimased 1,5 tundi möödusid paduvihmas, on päris mõnus võtta autost kuivad riided, lükata soojendus põhja ja sõita järgmisele matkarajale.

PS. Kui keegi 21. juuli öösel muretses Karula kandi lõkkeplatsidel (Ähi ja muud järved), et mingi auto käis ja kindlasti tahtis mu ainulaadset ratast ära varastada, siis ei, see oli lihtsalt tavaline Põhja-Eesti inimpelgur (antisotsialis regularis).

PPS. Et ära siis roni lõkkeplatsile ja ööbi suvalt? Hah, ma tegingi seda. Hommikul koputas üks vanamees autole ja ütles: “Aitab, ees oled!” Kuniks ma silmad lahti sain, oli see Karula Vanake läinud ja millel ma ees olin, aru ei saanudki. Polnud seal ei teed, talu ega vanameest. Äkki oli ikkagi külmking või vetevana.

Märksõnad: , ,
Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.