Kui lähed metsa ja märkad seal sambla peal porgandeid, siis pole vaja auto juurde korvi järele kapata – need porgandid ei ole mõistagi sulle. Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuht Tõnis Korts paneb metsas liikujatele muu hulgas südamele mitte puutuda sinna pandud toitu ning annab nõu, millist toitu võiks metsaasukatele viia ja milline toit eriti ei sobi.
Kortsu sõnul kehtib üldjuhul põhimõte, et metsloomi ei ole tarvis inimestest liialt sõltuvaks muuta ning pehmetel ja soojadel talvedel nagu praegu nad lisatoitu tegelikult ei vaja. Küll aga tekib karmimatel talvedel oht, et loomad ei saa paksu lume alt toitu kätte ja siis on metsloomadele viidav toiduabi täiesti omal kohal.
Kuid olenemata talveilmade olemusest tunnevad inimesed jõulude ja aastavahetuse paiku ise sisemist tungi viia midagi ka metsloomadele. See on vana soome-ugri traditsioon kostitada hea ja paremaga ka metsaasukaid. Nii on metssigadele viidud kartuleid, kitsedele heina jne.
Sobilik toit on kohalik ja looduslik
Kui metsloomadele midagi söömiseks viia, siis peab see Kortsu sõnul olema võimalikult looduslik, kohalik ja töötlemata kraam. Nii on näiteks jahimehed koos Eesti koolilastega viinud loomadele tammetõrusid, mis on hea toit sigadele. Ka õunad, porgandid ja kartulid sobivad imehästi kõigile nosimiseks. Väikeses koguses võib viia ka toorest liha.
Samas ei maksa toitu metsa alla suvalisse kohta laotada, sest see ei pruugi kattuda loomade liikumisteega ja toit läheb seal lihtsalt halvaks. Korts soovitab toiduviimise eel võtta ühendust kohalike jahimeestega, kes teavad loomade traditsioonilisi söödakohti, kus nad on harjunud käima. Niisama ise toitu laiali laotades võib ka juhtuda, et teed seda eramaa peal vastu omaniku tahet.
Paljudesse söödakohtadesse on paigutatud ka loomade jälgimiskaamerad, mis annavad jahimeestele jälle vajalikku infot loomade liikumise ja populatsiooni kohta.
Banaan jäta koju
Korts ütleb, et loomadele ei tohiks viia võõramaised puu- ja juurviljad, nii võiks meile nii tavalise vilja nagu banaani ikkagi koju jätta. “Loom sööb selle küll ära, aga see on tema ainevahetusele võõras toit,” selgitab ta ja lisab, et kõik, mis sobib inimesele, ei sobi kohe kindlasti loomale. Lisaks ei ole mets tema sõnul prügila, kuhu viia oma jõululauast järelejäänud toitu.
Loomadele pakutakse peale lisatoidu ka soola, et tagada neile kasvamiseks vajalikud mineraalained, ent seda ei maksa ise viima hakata. Spetsiaalseid ulukitele tehtud soolakamakaid ehk soolakive igal pool ei müüda ja nende paigutamine metsa jäägu Kortsu sõnul asjatundja tööks.
Soolakivide paigutamiskohti nimetatakse jahimeeste seas soolakuteks, soolakivi asetatakse spetsiaalse varda otsa, kus sool vihma käes tasapisi sulab ning loomad – nii suurulukid kui ka pisinärilised – lakuvad siis soolaseks saanud puukoort või kändu. Ka soolakute juures on rajakaameraid paigutatud, mis annavad jahimeestele infot seal käinud loomade kohta.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
