Viimastel aastatel on plahvatuslikult kasvanud kuuse-kooreüraskite arvukus nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Eestimaa Looduse Fond (ELF) rõhutab, et selle peamiseks põhjuseks on intensiivse metsamajanduse käigus loodud kuuse monokultuuride pindala oluline kasv, mis on üraskitele tekitanud suure toidubaasi. Mitmekesised kaitsealad pakuvad pikemas plaanis aga üraski massilisele levikule leevendust.
Eesti Teaduste Akadeemia looduskaitse komisjoni esimees ja entomoloog Urmas Tartes kinnitas, et kuigi viimastel aastatel on üraskite arvukuse hüppelist tõusu hoogustanud soojemad suved, mille kestel areneb varasema ühe põlvkonna asemel kaks kuni kolm põlvkonda, soosib üraskite levikut ka ühekülgne intensiivselt majandatud mets. Probleemiks on põuased suved, mis on nõrgestanud puude kaitsevõimet. Samuti tekib heitlikes ilmaoludes ennekõike majandusmetsades rohkem tormimurdu.
Neid väiteid kinnitab mõne aasta eest tehtud uuring üraskikahjustuse keskmes olevas Tšehhis, kus analüüsiti üraskite levikumustreid. Jõuti järeldusele, et üraskid liiguvad ennekõike majandusmetsadest kaitsealadele. Selle kohta saab lähemalt lugeda teadusajakirjast Forest Ecology and Management.
Üraskid on kogu aeg elanud ka Eesti metsades. Eesti metsad on õnneks veel piisavalt mitmekesised, mistõttu Euroopas tekkinud masspaljunemine meie metsadesse sellises ulatuses jõudnud ei ole. Kuid möödunud sajandist esineb ka meil näiteid, kus ennekõike majandusmetsas tekkinud tormimurrus on üraskite arvukus mõneks ajaks oluliselt tõusnud.
Väide, et üraskid tungivad kaitsealadelt majandusmetsadesse, on ELFI-i sõnul eksitav ega toetu tõenduspõhistele allikatele. “Kaitsealadel saavad areneda üraskite looduslikud vaenlased, kellest paljud vajavad eluks surnud puitu, mida leidub just kaitstavates metsades suurel hulgal. Looduslikud üraskite vaenlased on rähnid (kaitsealune laanerähn on selles eriti tõhus), sipelgmardikad, üraskikärbsed jt, kelle elu sõltub paljuski erinevas lagunemise staadiumis surnud puidu pidevast olemasolust,” põhjendas ELF oma seisukohta.
“Üraskite looduslikud vaenlased levivad ka majandusmetsa ning leevendavad sel moel üraskite arvukuse kasvu. Kaitsealad on paigad, kus loodusliku valiku käigus jäävad kasvama üraskitele vastupidavamad puud, millest on võimalik näiteks seemnete kogumise kaudu saada majandusmetsade tarbeks mitmekesisemat ja vastupidavamat istutusmaterjali,” selgitas ELFi metsaekspert Liis Kuresoo.
Metsaomanikel tasub üraskiprobleemiga tegeleda targalt ja läbimõeldult. Tsiteerides Keskkonnaagentuuri peaspetsialisti Heino Õunapi 2018. aastal peetud ettekannet: “Kui kahjustuskolle ei ole suur, on parem seda üldse mitte torkida, kui teha tõrjet valel ajal. Inimese sekkumiseta vaibub kahjustus enamasti ise paari aasta jooksul, inimese kaasabil võib see kesta aastaid“. Ettekannet saab näha siit.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
