Arenguriikides, kust tulevad banaan, suhkur, kakao, kohv tee, on tööjõukulud väga odavad. Selles sektoris töötavaid talunikke ekspluateeritakse rängalt. Neile jäetakse maksmata miinimumhind, inimväärne töötasu.

Põldudel lastakse töötada lapsi ja kasutatakse orjatööjõudu. Ei investeerita keskkonda, kogukonda ega maksta makse korraliku tervishoiu- ja haridussüsteemi loomiseks. “Kulud, mida Eesti tootjale, tema kaudu töötajatele ning töötajate kaudu ühiskonnale tagasi makstakse, peaksid ka nendes riikides õiglase kaubanduse korral olema suuremad,” ütles Kristina. Keskkonna puhul tähendab seda, et arvestatava tõenäosusega on kasutatud liigselt herbitsiide ja pestitsiide, maa on ära kurnatud ning pole mõeldud taastuvale põllumajandusele või mis juhtub, kui tuleb ikaldus jne.

Õiglane kaubandus pole veel päriselt õiglase hinna tasemel

Õiglase kaubanduse põhimõttest lähtuvalt toodetu puhul on hoolitsetud keskkonna eest, on keelatud orja- ja lapstööjõu kasutamine, kogukonnale makstakse lisatasu, et nad saaksid oma tervishoiu- ja haridussüsteemi paremini korras hoida, ning miinimumhinda ja õiglast tasu. Seal on vahe tõelise hinnaga väiksem, kuid see ei ole ikkagi jõudnud täielikult õiglase hinna tasemele: Fairtrade puhul on võrreldes 6,7 dollariga jäetud maksmata 3,65 dollarit.

“Kui näiteks Eesti õun maksab turul 2,4 eurot, mille puhul transpordikulud on võrreldes banaaniga nullilähedased, siis kuidas saab olla banaani kilo 2,5 korda odavam? Seal on ainult üks selgitus, et kellelegi on jäetud millegi eest maksmata. See keegi ei ole arenenud riigi hulgimüüja, edasimüüja ega kaupmees, vaid arengumaa talunik ja tootja ning reostatud on tema keskkonda,” ütles Kristina Mänd lisades, et see kaine mõistuse näide aitab hinnata, kas tootel on õiglane hind.

“Kui ta tuleb kaugelt, on kahtlaselt odav ning selle päritoluriigis pole korralikku inim- ja tööõiguste kontrolli, keelatud on ametiühingud ja keskkonnakontroll, siis üldjuhul on asi toodetud neid tingimusi rikkudes ja see hind on vale,” rääkis Kristina.

Õiglase hinna kohta saab lugeda rohkem uuringutest, kuid Kristina nendib, et ei saa eeldada, et iga klient neid loeks. “Kas ta võiks ja peaks? Loomulikult. Inimesed võiksid teada, mida nad omale suhu panevad. Ja mitte ainult koostisosi ja toiteväärtust, vaid ka sotsiaalset ja keskkondlikku hinda.” Järgmine variant on usaldada neid kaubandusvõtteid, mille puhul lubatakse kontrollida ja jälgida õiglast hinda: (1) kasvatades ise, (2) otse tootjalt ostes või (3) usaldades märgiseid nagu Fairtrade.

Kohalik toodang või kaugemalt tulnud õiglase kaubanduse toode?

Kristina arvab, et nii kohaliku toodangu ostmine kui ka kaugemalt tulnud õiglase kaubanduse toetamine on mõlemad head valikud. Kõik sõltub inimese soovidest ja vajadustest. Näiteks oma vanaema või sõprade aiast õunte korjamine on parim variant.

“Maailma kaubandus toimib põhimõttel, et tarbime kaugelt tulnud toiduaineid. Kas see on vajalik, on omaette küsimus, kuid me ei kujuta seda elu ette.” Arengumaade riigid arvestavad selle kaubandusega ning seda ära lõigata pole Kristina sõnul päris õige: “Õigem on küsida tarbijana müüjatelt selgitust, kust tooted tulevad. Kui ei tea, siis tuleb minna selle müüja juurde, kes teab. […] Nõnda saadame poekettidele selge sõnumi oma väärtustest ja soovidest kliendina.”

Miks peame teadma oma asjade tõelist hinda ja päritolu?

Peame Kristina sõnul teadma oma kaupade päritolu ja tõelist hinda kahel põhjusel. Esiteks, paljud asjad on ebanormaalselt odavad ja peavad olema kallimad. Teiseks, me ei tohi toitu raisata, sest keegi on selle nimel vaeva näinud. Odava hinna eest liiga palju toitu ostes ja raisates toodame juurde odava hinnaga tootmist ja raiskamist.

“Kui me ei lõika seda nõiaringi läbi, siis ei saagi asjad paremaks muutuda,” ütles Kristina. Kui meie tööandjad ei maksa ka arengumaades õiglast hinda, siis see mõjutab sealsete inimeste tervishoiu- ja haridusvõimalusi. Haigused ja harimatus kandub järgmistesse põlvkondadesse. Meie saame kohapeale vabatahtlikuks minna või annetada, kuid ilmselt mõistlikuim on õigeid ostuotsuseid tehes anda signaal, milliseid tooteid soovime.

Kust meie šokolaad tuleb?

Kakao on pärit Lõuna-Ameerikast. Selle leidsid hispaanlased, kes hakkasid seda transportima Euroopasse. Sealt jõudis ta uutesse asumaadesse, sealhulgas ka Aafrikasse. Praegu tuleb enamik kakaomassist Elevandiluurannikult ja Ghanast. Kuigi kakaoistandustes on olukord oluliselt paranenud, töötab seal endiselt palju orja- ja lapstööjõudu.

“Lapstööjõu puhul me ei räägi sellest, et laps läheb pärast kooli natuke vanaema aitama, vaid sellest, et laps ei saa olla laps. Ta ei saa mängida, koolis käia ega nautida lapsepõlve, vaid peab tegema ropprasket tööd, et olematu raha eest kakaoube korjata. Meie sööme sellest tehtud šokolaadi. Enamus kakaoistandustes töötavatest lastest pole kunagi šokolaadi maitsta saanud,” kirjeldab Kristina kakaoistanduste tagamaid.

Rooside päritolust ja tagamaadest

Roosid tuleb talvel importida kas soojalt maalt või teise riigi kasvuhoonest. Keenias loomulikus päikselises keskkonnas kasvatatud lõikelilled on Cranfieldi ülikooli uuringu andmeil kuus korda väiksema süsinikujäljega kui Hollandi kasvuhoonetes kasvatatav. Viimastes kasutatakse suuresti fossiilseid kütuseid.

Ka Keenia roosid lennutatakse meieni maakera teisest otsast spetsiaalseid hoiustamistingimusi silmas pidades. Ühe ainsa roosi kasvatamiseks on vaja kümmet liitrit vett. See on Keenia veevarudele kurnav ning tekitab ka tõsiseid konflikte.

Pooled Keenia roosidest kasvatatakse Naivasha järve ääres, kus 60 lillefarmiga lilletööstus on üks suurimaid tuluallikaid pakkudes elatist enam kui 50 000 inimesele. Enamik töötajatest on naised ja neil on tänu sellele tööle võimalik saavutada majanduslik iseseisvus ja võrdsus. Suuremad farmid pakuvad naistele ka emaduspuhkust.

Osades farmides võivad töötajad kannatada ületöötamise, alamakstuse ja kehvade tööolude käes, mis on tingitud tugevatest kemikaalidest. Roosidel kasutatakse pestitsiide nagu metüülbromiid, mis hävitab osoonikihti ja reostab vett. Pinnasesse imbunud pestitsiidid reostavad järve. Naivasha vähenenud kalavarud ohustavad omakorda perede toimetulekut.

Alternatiivid

“Esimene variant, jäta asi üldse ostmata. Teine variant, osta asi, mis on lähedalt, enda toodetud või mille päritolu sa täpselt tead.” Kristina soovitab aga esmalt kinkida emotsioone. Ta on loobunud lõikelillede ostmisest, mis tulevad tuhandete kilomeetrite kauguselt. Fairtrade märgiga roose müüakse näiteks aeg-ajalt Prismas. Müügil on igasuguseid Fairtrade šokolaade ning alati saab midagi ise koos teha.

Fairtrade märgiga tooteid ostes tead, töötajatele on tagatud õiglane tasu ning ohutu ja sõbralik töökeskkond. Paremad alternatiivid lilledele on potililled ja söödavad taimed. “Fairtrade märgis ei ole kvaliteedimärgis. See on protsessi õigluse ja kvaliteedi märgis. See ei tähenda, et toode on hea,” ütleb Kristina.