Arenguriikides, kust tulevad banaan, suhkur, kakao, kohv tee, on tööjõukulud väga odavad. Selles sektoris töötavaid talunikke ekspluateeritakse rängalt. Neile jäetakse maksmata miinimumhind, inimväärne töötasu.
Põldudel lastakse töötada lapsi ja kasutatakse orjatööjõudu. Ei investeerita keskkonda, kogukonda ega maksta makse korraliku tervishoiu- ja haridussüsteemi loomiseks. “Kulud, mida Eesti tootjale, tema kaudu töötajatele ning töötajate kaudu ühiskonnale tagasi makstakse, peaksid ka nendes riikides õiglase kaubanduse korral olema suuremad,” ütles Kristina. Keskkonna puhul tähendab seda, et arvestatava tõenäosusega on kasutatud liigselt herbitsiide ja pestitsiide, maa on ära kurnatud ning pole mõeldud taastuvale põllumajandusele või mis juhtub, kui tuleb ikaldus jne.
Õiglane kaubandus pole veel päriselt õiglase hinna tasemel
Õiglase kaubanduse põhimõttest lähtuvalt toodetu puhul on hoolitsetud keskkonna eest, on keelatud orja- ja lapstööjõu kasutamine, kogukonnale makstakse lisatasu, et nad saaksid oma tervishoiu- ja haridussüsteemi paremini korras hoida, ning miinimumhinda ja õiglast tasu. Seal on vahe tõelise hinnaga väiksem, kuid see ei ole ikkagi jõudnud täielikult õiglase hinna tasemele: Fairtrade puhul on võrreldes 6,7 dollariga jäetud maksmata 3,65 dollarit.
“Kui näiteks Eesti õun maksab turul 2,4 eurot, mille puhul transpordikulud on võrreldes banaaniga nullilähedased, siis kuidas saab olla banaani kilo 2,5 korda odavam? Seal on ainult üks selgitus, et kellelegi on jäetud millegi eest maksmata. See keegi ei ole arenenud riigi hulgimüüja, edasimüüja ega kaupmees, vaid arengumaa talunik ja tootja ning reostatud on tema keskkonda,” ütles Kristina Mänd lisades, et see kaine mõistuse näide aitab hinnata, kas tootel on õiglane hind.
“Kui ta tuleb kaugelt, on kahtlaselt odav ning selle päritoluriigis pole korralikku inim- ja tööõiguste kontrolli, keelatud on ametiühingud ja keskkonnakontroll, siis üldjuhul on asi toodetud neid tingimusi rikkudes ja see hind on vale,” rääkis Kristina.
Õiglase hinna kohta saab lugeda rohkem uuringutest, kuid Kristina nendib, et ei saa eeldada, et iga klient neid loeks. “Kas ta võiks ja peaks? Loomulikult. Inimesed võiksid teada, mida nad omale suhu panevad. Ja mitte ainult koostisosi ja toiteväärtust, vaid ka sotsiaalset ja keskkondlikku hinda.” Järgmine variant on usaldada neid kaubandusvõtteid, mille puhul lubatakse kontrollida ja jälgida õiglast hinda: (1) kasvatades ise, (2) otse tootjalt ostes või (3) usaldades märgiseid nagu Fairtrade.