Me kõik oleme kuulnud ookeanide plastiprobleemist ja näinud õõvastavaid pilte-videosid seal ulpivatest tohututest plastiksaartest. Niisamuti oleme tuttavad sellega, kuidas Aasia riigid lämbuvad muu maailma plasti kätte – sinna veetakse põletamiseks kogu maailma plastjäätmeid, mille tagajärjel on ohus sealsete inimeste tervis ja toiduahel. Kuhu jõuab Eesti plastjäätmete enamik ning mida me teeme selleks, et plastjäätmeid jõuaks rohkem taaskasutusse?
Kuidas on lood siinpool sood?
Viimase Eurostati raporti järgi on Eesti plastjäätmete taaskasutusprotsent vaid 27% ja selle järgi oleme Euroopa riikide seas ühed kehvemad. Mis saab Eesti plastjäätmetest edasi, kuhu viiakse ja mida tehakse ülejäänuga?
Eestis plastpakendijäätmeid kasutatakse peamiselt energiatootmiseks, osa sellest võetakse uuesti ringlusse, osa ka ladestatakse. Keskkonnaagentuuri andmehaldusosakonna peaspetsialisti Anneli Averini sõnul taaskasutati 2017. aastal 34 905 tonni plastpakendijäätmeid energiakasutusena (sh segaolmejäätmete hulgas, prügikütuses ning ka liigiti) ja 17 465 tonni võeti ringlusse, kusjuures 4313 tonni sellest võeti ringlusse Eestis, ülejäänud 13 152 tonni eksporditi ringlussevõtuks mujale riikidesse.
Eurostati raportis toodud 27% näitab Eestis tekkinud plastjäätmete kogu ringlussevõttu nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. 2017. aastal eksporditi Eesti plastjäätmeid ringlusse võtmiseks Hiina, Hollandisse, Hongkongi, Lätti, Leetu, Rumeeniasse, Saksamaale, Taani, Ukrainasse ja Valgevenesse.
Eesti eesmärk peaks olema, et rohkem plastikut jõuaks korduskasutusse, see oleks parim lahendus keskkonnale, majandusele ja ka inimesele. Selleks peab Keskkonnaministeeriumi keskkonnakorralduse osakonna nõuniku Mihkel Krusbergi sõnutsi olema jäätmete liigiti kogumine, sh plastijäätmete äraandmine, arusaadav ja mugav. Teisalt on oluline investeerida ümbertöötluslahendustesse, mida riik plaanib jätkuvalt toetada. “See toetab ringmajanduse põhimõtteid, mille järgi ühel tootel võib olla mitu elu. Sellisena nähakse plastijäätmete tulevikku ka EL direktiivis,” ütleb Krusberg.
Mida annab teha, et rohkem plastikut jõuaks korduskasutusse?
Uute kavade järgi on 2030. aastaks kõik EL-i turule lastavad plastpakendid ringlussevõetavad, väheneb ühekordselt kasutatava plasti tarbimine ja piiratakse mikroplasti kavatsuslikku kasutamist. Samal ajal seatakse Krusbergi sõnul eesmärgiks muuta ringlussevõtt ettevõtjatele kasumlikuks. Selleks töötatakse välja uued pakendieeskirjad, et parandada turul oleva plasti ringlussevõetavust ja suurendada nõudlust ringlussevõetud plastist valmistatud toodete järele.
Ent mida saab teha üksikinimene? Järgmiseks aastaks peab ümbertöödeldava olmeprügi hulk moodustama 50%. Plastjäätmed moodustavad olmejäätmetest päris suure protsendi, kuid taasringlusesse võetakse neist keskmiselt 16%.
Sordi prügi …
“Sordi prügi” või “teadlik prügisortimine” on muutumas juba käibefraasiks. Üksikinimene võib väga teadlikult prügi sortida – asi see omale siis selgeks teha ei ole -, aga teatud juhtudel on tal frustratsiooniks ka põhjust. Kodus prügi sortimine eeldab, et sorditud prügi on uksest välja astudes kuskile ka panna. Meil on päris hästi korraldatud pakendikonteinerite süsteem, taara ja vanapaberi süsteem, aga biojäätmete kogumine liipab ühte jalga. Pilt, et enamike eramajade ees ei ole näha biojäätmete konteinereid, ei tähenda seda, et inimesed eramajades tegeleksid aktiivselt kompostimisega, vaid seda, et biojäätmed leiavad tee olmeprügisse. Koos plastiga tekib sellest segaolmeprügi, mida jäätmejaamas enam sortida ei saa. (Mõni sortimisvastane väidab lausa, et nagunii kallatakse jäätmejaamas kõik segamini, mida ma siin sordin…)
Kui aga seaduses ei ole selgelt kirjas, et ka eramajades on kohustuslik biojäätmeid eraldi konteinerisse panna, vaid see kohustus lasub rohkema kui 10 korteriga majas ja avalikes hoonetes, siis puudub tegelikult otsene kohustus sortida biojäätmeid eramajade piirkonnas, ja neid piirkondi on meil ju palju.
Kui teemat edasi arendada, siis pikas perspektiivis võiks jäätmevedu veidi teisiti korraldada – sortijad teavad, et kui sortida korralikult, siis segaolmeprügi õieti ei tekigi, tekivad vaid liigiti jäätmed, millest suur osa on pakendil (sh ka plastpakendil) ja teine suur osa biojäätmetel. Et pakendid saab viia pakendikonteinerisse, siis võiks segaolmejäätmete veograafik asenduda hoopis biojäätmete veograafikuga ja needsamad praegused segaolmejäätmete konteinerid, mis inimestel aia taga seisavad, sujuvalt biojäätmete jaoks kasutusele võtta (nagunii peab neid iga nädal tühjendama). Segaolmejäätmed – mida tekib tõesti korralikul sortimise puhul ehk kilekott kuus – võiks saada kauba peale ära anda, kui see täis on. Ilus unistus või kas on?
Krusberg meelest on bio- ja pakendijäätmete liigiti kogumine esimeseks oluliseks sammuks plastjäätmete vähendamise teel ning seda rakendatakse järjest enam. “Hiljemalt 2023. aasta lõpust peab olema biojäätmete liigiti kogumine korraldatud kõikjal, kuid loodame, et see rakendub oluliselt varem,” usub ta. Eramajade jaoks ja hajaasustuses on lahenduseks kodus kompostimine. Samuti lisandub 2025. aastast tekstiilijäätmete liigiti kogumine. “Elanikele tuleb teha liigiti kogumine mugavamaks ja kättesaadavamaks. Oma osa on ka teadlikumal käitumisel, kuna sageli ei teata, mida ja kuidas liigiti koguda. Ära ei tohi unustada kohaliku omavalitsuse panust, kes on peamine mõjutaja selles protsessis,” sõnab Krusberg.
Loe ka:
- Esimesed sammud, kui tahad oma elu plastivabaks saada
- Eestil on veel pikk maa minna – oleme plastiku taaskasutuses Euroopa kehvemate seas
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
