Ema ei armasta, kole lugu

Turovski sõnul on eelkõige noorte loomade liikumine ulatusliku territooriumi peal igakevadine ja ka varasügisene nähtus.

“Näiteks ajab emapõder, kes valmistub sünnitama või on juba sünnitanud noori vasikaid, möödunudaastaseid pullmullikaid resoluutselt eemale,” ütles Turovski. “Ka ei taha täiskasvanud küpsed isased neid oma seltsi. Tallinna linna satub igal kevadel vähemalt üks põder, ta on juba suur poiss. Aga ta on Freudi järgi raskes olukorras: ema ei armasta teda enam, kole lugu.”

Linna satub loom siis, kui kõht on tühi. “See paneb liikuma ja kuidas veel,” sõnas Turovski. “Eriti seda looma, kes pole veel niivõrd autoriteetne ja kellel puudub piisavate ressurssidega territoorium. Või looma, kellel on probleem: tal on suur pere, mida tuleb kevadel toita. Näiteks võib tuua selle Haabersti karuema enda poegadega.”

Ohtlikke kahejalgseid pole

Eriolukord muutis loomad-linnud kartmatuks. “Äärmiselt kiiresti, vaid paari nädalaga said nad julguse rindu,” sõnas Turovski. “Nad vaatasid, et neid äärmiselt kahtlasi ja ohtlikke kahejalgseid oma toimingutega pole näha.”

Nii sattuski metsloomi vahepealsel ajal linna rohkem kui tavaliselt. Ka Turovski silmas oma kodukandis Haabersti piiril metsloomi. “Tavaliselt näen kevadel paari jänest ja kolme-nelja rebast, aga nad on haruldased nähtused,” sõnas ta. “Nüüd hakkasid nad umbes poolest märtsist siia lausa voorima.”

Ohtu satuvad ka linnud, sest kevadel naasevad paljud neist Eestisse. “Meil talvitub umbes 60 linnuliiki ja ülejäänud üle 300 on rändlinnud,” sõnas Turovski. “Kui nad tagasi tulevad, läheb suur territoriaalse ja seksuaalse käitumise hooaeg lahti.”

Tee end korda!

Võõrsilt jõuavad teiste seas tagasi ka noored linnud, kellel on seljataga esimene ränne. Näitena võib tuua toonekure. “Reeglina tuleb isane enne emast, otsib uut pesitsuspaika või oma vana pesa üles, tegeleb remondiga,” ütles Turovski. “Isane toonekurg aga võib emase minema ajada, kui tema sulestik pole korras: kuidas sa riides oled? Tee end korda, siis tule tagasi.”

“Ka on noored linnud segaduses: nad oskavad suurepäraselt lennata, aga elukogemusi on vähe,” sõnas Turovski.

Ei tunneta kiirust

Samuti ei mõista loomad-linnud reeglina liikuva objekti kiirust, mis ületab 60-70 kilomeetrit tunnis. “Aga meil on peaaegu kõikjal 90-110 kilomeetrit tunnis,” sõnas Turovski. “Nad näevad suurepäraselt, et mingi asi liigub kindlas suunas püsiva kiirusega, aga ei muretse. Kui objekt loomale lähenedes aeglustub, hakkab ta muretsema: ta märkas mind, tal on kas hirm või mingisugused kurjad kavatsused.”

Paraku liigub auto aga sellise tempoga, et loom ei saa sellest aru ja talle näib, et see on väga kaugel. “Aga tegelikult, kui kiirus on 90-110 kilomeetrit tunnis, jõuab see auto momentaalselt loomani,” ütles Turovski.

Seda aga, et metsloomad edaspidi õnnetusse ei satuks, ei garanteeri miski. Üks võimalus on palistada maanteeääred võrkaiaga. Turovski toob näitena välja Heathrow’ lennujaama, mis asub Londoni kesklinnast 24 kilomeetri kaugusel. Selle tiheda liiklusega tee äärtes on võrkaed, mille taga näeb tegutsemas nii küülikut, metskitse kui ka rebast.

Teine võimalus on ökoviadukt, millega harjumine ei tule loomal paraku kergelt. “Võtab aastaid, enne kui loom hakkab selle vastu usaldust tundma,” ütles Turovski. Samuti peaksid ökoviaduktid olema vähemalt kaks korda laiemad kui praegused. “Väga hea, kui selle vasakul ja paremal serval oleks ka rohelust, siis on loomal kindlam tunne, et teda pole näha. See on talle väga oluline.”

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.

Liitun