Rohegeenius uuris zooloog Aleksei Turovskilt linna tungivate lindude ja imetajate tegutsemise tagamaade kohta lähemalt. Miks nad linna tulevad ja mida nad siit otsivad?
Me ei imesta absoluutselt, kui aastaid meie kõrval rühkinud külamees ütleb ühel hetkel, et tema kolib ära Soome, sest seal makstakse töö eest ka raha, või kui perede kaupa minnakse maalt linna, sest seal on tööd. Küll aga imestame, kui näeme linnas põtra või jänest ja küsime, mis lahti on.
Nüüd teeme enesele aru andmata pooleldi nalja Leedus ja Lätis nähtud pesukarude üle. Samas me ei löö üldse kahte kätt kokku, kui keset talve mõni ära rändama pidanud rästas rõõmsalt mõne põõsa küljes keksib – see on lausa nunnu.
Linnas on ju äge …
Kui koduloomad kõrvale jätta, siis on ports selliseid liike, mida zooloogias nimetatakse sünantroopseteks liikideks ehk sellisteks loomadeks, kes elavadki inimesega koos, süües nende toitu, kasutades elamiseks inimese pakutud elamistingimusi ja kes paljunevad siin inimese kõrval, sest lühidalt öeldes – neile see sobib ja selline elu on mugav.
Turovski sõnul on nn linnaloomad pikaaegse evolutsiooni tulemus ja taoliste tegelaste hulka kuuluvad näiteks hiired, rotid, keldrikakandid, toakärbsed, linnavarblased, varesed, harakad jms.
Et linn võrdub lindude jaoks toidu ja soojaga, siis on linnas alati ka kajakaid ja tuvisid, kelle kannul tungivad aga linna juba röövlinnud, kes kütivad siinseid inimesega koos elavaid liike ja leiavad süüa ka prügikastidest ning prügimägedelt.
Lisaks jäävad viimasel ajal linnatingimustesse talvituma ka mõned rändlinnud, näiteks rästad. Turovski nendib kurvastusega, et peale selle, et linnas saavad nad kõhu täis ja soe on olla, tekitab linnavalgustus rändlindudes segaduse.
“Nad saavad selle valgusreostuse peale valesti aru, et polegi vaja kuskile lennata, olenemata sellest, kuidas päike liigub,” nendib Turovski. Ta peab linnade valgusreostust lindude rändamistungi seisukohalt tõsiseimaks ökoloogiliseks lõksuks.
Kui kodu enam pole, siis minnakse otsima uut
Peale eelnimetatute tulevad linna ka imetajad: karud, põdrad, ilvesed, jänesed ja teised loomad. Turovski leiab, et loomade vabam tee linna on meie linnaruumi arenduse kurb tagajärg – kui linnapiirile metsa serva rajatakse piirkondi, mille ümber on roheala või park, siis pole mõnel uudishimulikumal loomal mingi probleem selle “koridori” kaudu ühel hetkel end linnast leida.
Teiseks probleemiks peab ta metsade lageraiet, mille tõttu loomad lähevadki aina rohkem liikvele – nemad ei saa ootele jääda, kui maharaiutud kodu asemele alles 90 aasta pärast nende jaoks uus sobiv mets kasvab.
Turovski toob metsaloomade hoidmise seisukohalt hea näitena Belgia metsamajandamise: “Ka seal lõigatakse metsa, aga servast, mitte ei raiuta terveid piirkondi lagedaks!” Näiteks ilves vajab 20 ruutkilomeetri suurust metsaala ja kuna selliseid Eestis just võtta eriti enam ei ole, pole ka imestada, kui ühel hetkel mõni ilveseisand sul taluõues või lausa linnas on.
Samas näiteks põder satub linna teinekord veidi teistel põhjustel. Kui linnas on näha põtra, siis on tegemist alati pullmullikaga ehk noore isasega, kelle ema on ta enda juurest ära ajanud ja keda vanemad isased veel kampa ei võta.
“Ta otsib seltsi,” selgitab Turovski taolise tegelase linna sattumise tagamaid. “Või võtame jänese, julge riskija, kes võib pikalt linnas hakkama saada, kõigile teistele isasjänestele kevadel tänaval isegi peksa anda ning siis uusi jahimaid otsima minna,” räägib ta.
Kas pesukaru tuli selleks, et jääda?
Peale põdra, jänese, karu või ilvese ehk kohalike loomade, kes üldjuhul linna paigale ei jää, tuntakse meil linnades muret juba ka pesukarude pärast.
Turovski selgitab, et looduslikult elab pesukaru ainult Ameerikas ja need isendid, keda Leedus ja Lätis juba nähtud, on siia sattunud tõenäoliselt salakaubanduse teel ja omaniku juurest putku pannud, kujutades endast paljunemise ning parasiitide ja haiguste leviku mõttes väga tõsist ohtu, suure tõenäosusega pole neil dokumente, niisamuti pole keegi üle vaadanud, kas nad on ka terved.
“Kui selline elukas laseb inimese juurest jalga, saab ta suurepäraselt igal pool hakkama, pesukaru on adapteerumise geenius,” ütleb ta ja lisab, et pesukarudel on loomuomaselt hästi kindlustatud ja paljunemiseks ideaalne perekonnaring, kus ühe emase kohta on neli isast, kellega lapsed teevad, mis tahavad, kuulates vaid ema sõna.
Taoline perekond võib tekkida kus tahes, ka linnas, kus mõni litsentseerimata ja hõlma alt saadud loom liigub ning mõne teise omasugusega kokku satub, kui nad on steriliseerimata.
Kui omale pesukaru võtmine nunnu kodulooma pähe on selle põhjal tõeliselt vastutustundetu tükk, siis teiste loomade puhul pole vast ka mõtet enam linna või inimese lähedale “sattumisest” rääkida – mõnes mõttes me lausa kutsume neid siia, sillutades neile metsaraietega teed, meelitades neid suurlinna tuledega… Kuid looma koht pole linnas, see on ju selge.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
