Tallinna energiaagentuuri eksperdi Marek Strandbergi sõnul pole mõistlik kõike ettejäädavat ära süüa. Pigem võiks leida toiduhankimiseks uued viisid.
Viimases Loomuse taskuhäälingus “Loomade hääl” jagas oma mõtteid Marek Strandberg, kes rääkis sellest, kuidas jõuavad zoonootilised ehk loomadelt pärinevad haigused loomaturgudelt ja -tööstusest inimesteni. Peatuti ka teemal, millised väljavaated ja võimalused seisavad majanduse ees ning kas inimkonnal on aeg ehitada uut laadi majandus, mis välistab loomade ekspluateerimise.
Milliseid mõtteid see sinus tekitab, et viimaste kümnendite suuremad pandeemiad on pärit just loomaturgudelt või -tööstustest?
Meil oleks põhjust elusa loodusega tunduvalt rohkem distantsi pidada. Kõike, kes ette jäävad, pole mõistlik ära süüa. Minu teada on kõikvõimalikke zoonootilisi tõbesid inimkonnale teada kõvasti üle tuhande.
Siit tulebki üks oluline teadmine: kuna oleme muude elusorganismide ja loomadega väga sarnased, siis ei ole palju piire ju viiruse, bakteri või isegi alglooma tasandil. Rakud ja kõik muu on meil väga sarnased, mistõttu on ülehüpe väga lihtne.
Meil on ühiseid haigusi veelindudega, mis on üle kandunud kodulindudele, ja meil on ühiseid haigused sigade ning veistega. Need aga tulenevad tehnoloogilisest lähedusest, mida oleme kahjuks loomadega pidanud ja millest lahtisaamine oleks väga õigustatud.
Kuigi öeldakse, et need tööstused on traditsioonilised, on siin ikkagi põhjust ümber mõelda kogu inimkonna toidu hankimise viisid. Sellesse ei peaks kuuluma imetajate ja ka hulkraksete ning selgroogsete loomade söömine. Üks asi on seejuures emotsionaalne või eetiline aspekt, teine aga seesama ühiste haiguste küsimus, millega ei ole väga lihtne kokku puutuda.
Niimoodi ongi loomade söömise harjumus tekitanud olukorra, kus maailma majandus on väga mitmeid aastaid, kui mitte aastakümneid tagasi hüpanud.
Kas tundub, et meil oleks inimkonnana vaja uusi narratiive, kuidas edasi minna, sest praegu on pilt üsna tume?
Sõltub, kust otsa pealt vaadata. Kui vaadata üllatuslikult ülimalt rohemeelseks osutunud Euroopa Komisjoni juhtkonda, annaks ma tegelikult palju optimistlikuma tulevikuvaate. Kui ütleme, et proovime nüüd kliimaneutraalset käitumist, tähendab see ennekõike kütuste väljavahetamist.
Inimese mõju ökosüsteemile pole ju pelgalt süsihappegaasi tekitamine. Näiteks on põllumajanduses täna 38 protsenti maismaast selle all, et kasvatame taimi-loomi. Sellest omakorda veerandil kasvatame toitu loomadele, keda tapame ja seejärel sööme.
See on meeletu invasioon, mida põllumajandus on tööstusrevolutsiooni järgselt ökosüsteemidele tekitanud. Nii mahe- kui intensiivpõllumajandus on ökosüsteemis monokultuursed tegevused, mis kahjustavad selle terviklikkust ja lõppkokkuvõttes ka inimest.
See on koht, kus koos rohepöördega tuleb ümber mõelda ka põhimõtteline küsimus, kuidas me tulevikus oma toitu kasvatame. Kas peaksime seda tegema reaktorites, kasvuhoonetes ja inimese enda juures, et tekiks distants muu loodusega? Kas suudaksime lisaks süsihappegaasi mõju ärakaotamisele saavutada ka selle, et kõik looduslikud ökosüsteemid järgneva poole sajandi jooksul suudaksid taastuda?
Eesti jaoks on möödapääsmatu valida ökoloogiline majandusmudel ja mitte toetada põlevkivienergeetikat. Samuti peame oma toidukasvatuse ja toidu tootmise viima täiesti uutele alustele.
Seda enam, et kliimamuutused võivad 20-30 aasta perspektiivis tähendada seda, et täna veel Eestis soodsad mullad ei pruugi kliimaolude muutudes näiteks juba veerand sajandi pärast garanteeritult saaki anda.
Meil on vaja ka toidutootmise tehnoloogiaid, mis lülitaks inimkonna lahti looduslikest ökosüsteemidest, nii et põhimõtteliselt nupule vajutades hakkaks tulema valku, rasva, süsivesikuid, mineraalaineid ja kõike muud. See peaks olema söödav, tervislik ja keskkonnale väikese koormusega.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
