Mati Kaal ja Aleksei Turovski nõuavad karusloomafarmide keelustamist Eestis

Foto: Unsplash

Tallinna loomaaia endine direktor Mati Kaal, zooloog Aleksei Turovski ja 15 Eesti loodusteadlast avaldavad avalikus kirjas toetust karusloomafarmide keelustamisele Eestis.

Kuigi Riigikogu on arutanud ideed kaks korda, on see lükatud tagasi. Praegu menetletakse vastavat eelnõu Riigikogus kolmandat korda.

Äärmuslik stressiseisund

Loodusteadlaste sõnul on Eesti karusloomafarmides peetavad Ameerika naaritsad ehk mingid ja polaar- või sinirebased ning puna- või hõberebased on kiskjaliste seltsi kuuluvad metsloomad, kelle puhul ei ole aretustegevus väldanud kuigivõrd pikka aega.

Loomadel puuduvad vajalikud kohastumused, mis võimaldaksid karusloomafarmide tingimustes rahuldada nende liigipõhiseid vajadusi ning vältida äärmuslikke ja püsivaid stressiseisundeid.

“Polaarrebane ja Ameerika naarits ehk mink on Eestis võõrliigid (mingi näol tõestatult ka invasiivsed võõrliigid), kelle sattumine Eesti loodusesse seaks otsese ohu alla Eestis elutsevate väikekiskjate, aga ka näiteks paljude saakloomade populatsioonid, ohustades potentsiaalselt paljude ökosüsteemide looduslikku terviklikkust ja nendes esinevat elurikkust,” seisis kirjas.

Teadlaste väitel on Euroopa naarits Mandri-Eestis tänaseks juba hävinud, kusjuures peamiseks põhjuseks peetakse üleküttimise kõrval just karusloomafarmidest põgenenud minke, kes on Euroopa naaritsa välja tõrjunud ja tema ökonišid edukalt üle võtnud.

Üksildased kiskjad

Nii naaritsad kui ka rebased on kõrge territoriaalsusega üksildased kiskjad, kes väldivad looduses väljaspool indlusperioodi kokkupuudet liigikaaslastega. Nagu kõigil kiskjalistel, on neilgi peamiseks territoriaalsust kehtestavaks vahendiks lõhnataju ja märgistamine.

Karusloomafarmides on aga loomade asustustihedus väga suur ja ka piirdega eraldatud kõrvuti puurides asuvad loomad on tulenevalt lõhnast ning füüsilisest lähedusest pidevas stressis, mis tekitab loomades paratamatult käitumuslikke ja psühholoogilisi hälbeid.

Tööstusstandardid naaritsate puuri suurusele on vähemalt 0,21 ja rebastele 0,8–2 ruutmeetrit (sõltuvalt looma arengujärgust), mis sisuliselt moodustavad loomade territooriumi kogu eluks. Võrdluseks asustavad looduses naaritsad ühe kuni kuue kilomeetri pikkuseid jõeäärseid, rebased aga kuni 40 ruutkilomeetriseid maa-alasid, kus suhtelist lähedust sallitakse reeglina vaid oma peregrupi liikmetega.

Kannibalism ja enesevigastamine

Teadlaste sõnul on minkide puhul täheldatud kõrgendatud liigisisest agressiivsust, mida karusloomafarmi tingimustes adresseerida ei ole sisuliselt võimalik. “Minkide tehistingimustes pidamise liigipõhistele vajadustele ligilähedaseltki vastavad nõuded eeldaksid oluliselt suuremaid aedikuid, sotsiaalse isoleerumise võimalust ja alalise veekogu olemasolu, mida karusloomafarmides loomadele – peamiselt tulenevalt kulutõhususest – pakkuda ei saa,” seisis kirjas.

“Nii on mingifarmide puhul loomade kannibalism, äärmuslik stress ja enesevigastamine mitte erandjuhud, vaid paratamatu osa loomade pidamise praktikast.”

Rebaste liigipõhise komfortkäitumise hulka kuuluvad muuseas kaevamine ja tuhnimine. “Rebaste tehistingimustes pidamise liigipõhistele vajadustele vastavad nõuded eeldaksid oluliselt suuremaid ning tuhnimist ja kaevamist võimaldava mullapõhjaga aedikuid ning sarnaselt minkidele sotsiaalse isoleerumise võimalust,” teatatakse kirjas.

Teadlaste väitel on enamikus karusloomafarmidest rebaste puurid traatvõre-põrandaga, millel loomad on sisuliselt terve elu sunnitud seisma, tekitades loomadele püsivaid füsioloogilisi vaegusi nagu moondunud jalaluud ja liigesed.

“Lisaks sellele on aastakümnete vältel karusloomafarmides peetavaid rebaseid aretatud võimsalt peamiselt naha ja karvkatte majandusliku väärtuse suurendamise suunal, mille tulemusel kannatavad loomad pidevalt paljude aretustegevusest tulenevate tervisehädade käes,” seisis avalduses.

Teadlaste hinnangul tänapäeva ei ole karusloomafarmides võimalik tagada loomade heaolu ega rahuldada nende liigispetsiifilisi vajadusi.

Kirja vedas eest loomade eestkoste organisatsioon Loomus.

Avaldusele kirjutasid alla:

Helen Arusoo
Triin Edovald
Maris Hindrikson
Mati Kaal
Kairi Kiik
Laura Kiiroja
Kalevi Kull
Marko Kübarsepp
Riin Magnus
Timo Maran
Peep Männil
Liivi Plumer
Urmas Saarma
Egle Tammeleht
Margo Tannik
Tõnu Traks
Aleksei Turovski

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.