Uudis

Metsateadlane räägib, kes on ürask ja kuidas peaks temaga võitlema

Foto: Udo Schmidt

Eesti Maaülikooli dendroloogia ja metsaentomoloogia dotsent Ivar Sibula sõnul on Eestis ligi 70 üraskiliiki, neist vaid kümme on metsale ohtlikud. Paraku ei saa loodus nendega võitlemisega ise hakkama.

Kes on kuuse-kooreürask?

Kuuse-kooreürask on pisike, umbes viie millimeetri pikkune mardikas, kes elab ja toitub suurema osa oma elust varjatult keskealiste ja vanemate kuuskede tüvekoore all. Mardika lendlus algab tavaliselt mai algul.

Puu esmaasustajateks on alati isasmardikad, kes närivad puu koorde umbes millimeetrise läbimõõduga ümmarguse sisenemisava ja selle alla väikese laiendi ehk paarituskoja. Samal ajal eritavad isasmardikad nn kogunemisferomooni, mis kutsub ligi teisi sama liigi üraskeid – nii emas- kui ka isasputukaid.

Igale isasputukale järgneb paarituskotta üks kuni kolm emasmardikat, kellest igaüks närib koorde piki tüve ühe emakäigu, mille mõlemasse serva munetakse kokku 40 kuni 60 muna, millest kooruvad vastsed.

Kohe pärast haude rajamist lahkuvad vanamardikad puult ja rajavad uuele puule sõsarhaude. Iga vastne kaevandab risti emakäiguga veidi lookleva vastsekäigu, mille lõppu näritud laiendis (nukuhällis) ta nukkub. Pärast vastsete nukkumist kooruvad mõne nädala möödudes (juunikuus) noormardikad, kellest osa hakkavad soodsate ilmastikutingimuste korral rajama kohe uut hauet lähedal asuvatele kuusepuudele.

Mardikad talvituvad metsamullas. Osa teisest põlvkonnast jääb aga talveks koore alla. Pika ja sooja suvega areneb kuuse-kooreüraskil ka teine põlvkond. Nii on see Eestis olnud juba mitu aastat järjest.

Veelgi soodsama kliimaga Kesk-Euroopas areneb suve jooksul välja aga juba kolm põlvkonda. Soodsate ilmastiku- (pikk ja soe suvi) ja elupaigatingimuste (põuast, tormist, metsapõlengutest, seenhaigustest või okkakahjuritest nõrgestatud puud) kokkulangemisel on kuuse-kooreürask võimeline plahvatuslikult oma arvukust suurendama. Üraski kahjustatud puud hukkuvad ainevahetushäirete tõttu.

Kas kõik üraskid on metsale ohtlikud?

Eestis on ligi 70 eri üraskiliike, kellest paljud on vähelevinud või väga haruldased. Kasvavale metsale on neist kahjulikud väga üksikud – kuni kümme liiki. Seega on enamiku üraskite mõju metsa ja puude tervisele peaaegu olematu või isegi positiivne. Näiteks asustavad mitmed üraskiliigid puu alles siis, kui see on juba surnud. Taoline tegevus aitab surnud puitu kiiremini lagundada ehk orgaanilist materjali ümber töödelda.

Video üraskikahjudest Saksamaal:

Kas loodus saab kahjuri leviku ise kontrolli alla?

Kuuse-kooreüraski, nagu kõigi teiste hulgi paljunevate kahjurite väga kiiresti suurenev populatsioon, on alati samm eespool tema looduslike vaenlaste arvukusest. Seetõttu ei tasu massilise kahjuripuhangu puhul jääda lootma, et loodus saab selle ise kohe kontrolli alla.

Alles hiljem, kui parasitoidide ja röövputukate arvukus üraskite kahjustuskolletes tõuseb, hakkab olukord ajapikku stabiliseeruma ja tasakaalustuma. Kindlasti ei tohi ka unustada, et kuuse-kooreüraski rünnaku edukus sõltub alati puu vastupanuvõimest. Kui mets on terve ja puud elujõulised, vähendab see oluliselt üraskirüüste ohtu.

Kuidas saame oma tegudega loodusele appi tulla?

Kui mõni hulgisigiv liik saavutab massilise arvukuse, on tema levikut pea võimatu kontrollida. Seetõttu peab inimtegevus olema kahjuri levikut ennetav. Kuuse-kooreüraski tõrje edukus sõltub värskeltasustatud puude ja püünispuude kiirest ja õigeaegsest ülestöötamisest.

Teisisõnu: abimeede on raie ja kahjustatud puude kiire metsast väljaviimine. Koore all areneva haude hävitamiseks tuleb üraski asustatud puud raiuda enne vastsete nukkumist. Esimese põlvkonna putukate puhul mai lõpus või hiljemalt juuni esimeses pooles.

Vältimaks sõsarhaude rajamist, tuleks seda teha võimalikult kiiresti pärast seda, kui kõik üraskid on puud asustanud.

Juuli alguses rajatud teise põlvkonna tõrjeks tuleb värskelt asustatud puud raiuda ja metsast välja vedada hiljemalt augusti lõpuks. Kui nende tõrjetöödega hilinetakse, saavutatakse soovitule vastupidine tulemus – pinnases talvituvad üraskid jäävad metsa, surnud puude koore all talvituvad ja üraskitest toituvad kasulikud parasitoidid ning röövputukad aga hävitatakse.

Üraskitõrjel on abiks ka feromoonpüünised, mis meelitavad kahjurputukaid püünistesse või neile sigimiseks mittesobivatele puudele, kuuse-kooreüraski puhul näiteks lehtpuudele.

Kas üraski leviku taga on ühevanuselised ja -liigilised metsad?

Üraskikahjustuste vallandajaks on enamasti looduslikud tegurid, eriti tormikahjustused, metsapõlengud, ka näiteks okkakahjurite kahjustused. Olukorra edasist kulgu määravad ilmastikutingimused (näiteks puid nõrgestav põud), aga ka inimtegevus või tegevusetus.

Eri keskkonnamõjudele on vastuvõtlikumad just üheliigilised ja -vanuselised metsad. Segapuistud ja erivanuselised metsad on seen- ja putukkahjuritele ning ka keskkonnamõjudele vastupidavamad.

Kas suur kaitsealade hulk on üraski leviku mõttes probleem või pluss?

Sarnaselt majandusmetsadele mõjutab kaitsealuseid metsi torm ja teised ilmastikutingimused, mis loovad kaitsealadel samad võimalused kuuse-kooreüraski arenguks ja kiireks levikuks. Kuivõrd kaitsealadel kehtivad erinevad piirangud, on seal vähem majanduslikke võimalusi kahjustuse pidurdamiseks.

Näiteks otsustati Poolas kolm-neli aastat tagasi mitte raiuda Bialowieza looduskaitsealal kuuse-kooreüraski asustatud kuuski. Täna on kaitsealal ja selle ümbruses tuhandeid hektareid surnud kuusemetsi. Inimesi nendesse metsadesse enam ei lubata, sest kuivanud kuused võivad murduda ning tuulise ilmaga on need inimesele ohtlikud.

Ka valitseb nendes metsades suur tuleoht. Tuues eelneva Eesti konteksti – kui otsustame praegu riigimetsas jätta üraski kahjustatud puud raiumata, võib juhtuda, et inimesed ei pääse enam matkaradadele, sest need on kuivanud puude tõttu selleks liiga ohtlikud. Kuna kahjuril pole vahet, kust algab kaitsealune- ja kus majandusmets, oleks mõistlik ka kaitsealadel üraskitõrjega läbimõeldult tegeleda.

Kas üraskitõrjet ei saaks teha pärast lindude pesitsusaja lõppu?

Võib ka küsida, kas pimesooleoperatsiooni on mõtet teha inimesele, kes on juba põletikku surnud? Kui jätame juba tekkinud üraskikolletele kohe reageerimata, on selleks suve teiseks pooleks juba lootusetult hilja. Igasugune tegevus metsas mõjutab metsaökosüsteemi.

Siinkohal tasub aga küsida, kumb on kahjulikum, kas õigeaegselt tehtud sanitaarraied, mis pidurdavad kuuse-kooreüraski levikut, kuid mis võivad häirida linnustikku või siis lasta üraskirüüste tagajärjel kõrgmetsal hukkuda, mis mõjutab hiljem kogu metsaelustikku.

Arvestades kliimamuutustest tulenevat kuuse-kooreüraski ohtu kuusemetsadele ja võttes õppust sama probleemiga rinda pistnud Kesk-Euroopast, peame arvestama ka sellega, et kui me täna kuuse-kooreüraski vastu ei võitle, võib tulemuseks olla see, et Eesti kuusikud hukkuvad ning Eestis kasvab üles terve inimpõlvkond, kes kuusemetsa enam kodumaal ei näe.

Üleskutse

Aita meil podcaste teha ja saa kingituseks Geeniuse kraami

Toetan Autotundi Toetan Restarti Kuulan saateid

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.