Ahviliigi arvukus on inimtegevuse tagajärjel vähenenud 200-250 isendini, teadlaste sõnul tuleks nad arvata äärmiselt ohustatute hulka.
Puu otsas elav ja lehtedest toitu loom kuulub pärdiklaste sugukonda. Ta on umbes viie-kuuekümne sentimeetri pikkune, vilkalt liikuv saba aga 70-80-sentimeetrine. Ahvil on pikad sihvakad jäsemed, tema karv on seljalt hall, kõhu alt hallikaspruun ja valge. Looma silmade ümber on heledad ringid. Ahv kaalub umbes kaheksa kilo, teatas teadusajakirjanik Priit Ennet Vikerraadio “Teadusuudistes”.
Liigi suurim asurkond – ligikaudu sada looma – elutseb Myanmari keskosas, budistide püha mäe Popa piirkonnas. Mäe järgi panid teadlased eesotsas Christian Roosiga Leibnizi Instituudist liigile nimeks popa langur.
Esimesi tõendeid uue liigi kohta ei saanud teadlased aga mitte loodusest, vaid muuseumikogust. Londoni loodusmuuseumis juba enam kui sada aastat hoiul olnud säilikutest leiti geenialalüüsil varem kirjeldamata liigi tunnuseid.
Frank Momberg loodushoiuasutusest Fauna & Flora International kogus Myanmari metsadest väljaheiteproove, kus leidus täpselt samasugust geenimaterjali, mida oli tuvastatud muuseumiski.
Nüüd kirjutavad Roos, Momberg ja kaasautorid neist loomadest ajakirjas Zoological Research.
Nad väljendavad selles muret, et inimtegevuse, eelkõige elupaikade hävitamise ja halvendamise toimel, mis väljendub nii ülemäärasest puuraiest kui ka põllumaade laiendamisest johtuvas metsaalade killustamises, on popa langur’ite arvukus langenud 200—250 isendini. Liik tuleks nende soovitusel arvata äärmiselt ohustatute hulka.
Fauna & Flora International ja teised keskkonnakaitsjad on lubanud popa langur’i käekäigul kindlasti silma peal hoida.
Uudist kuula järele siit.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
