Võimalusel võiks katsetada ka ise taaskasutatavatest materjalidest kuuse valmistamist.
“Teine valik oleks Eestist pärit ja kolmas välismaa kasvanduse kuusk,” sõnas Holtsmann.
Kunstkuuse ostmist võiks kaaluda viimase variandina. “Päris maha ei laidaks ka seda mõtet, sest ilmselt on kohti, kuhu see võib sobida,” ütles ta.
Holtsmanni teatel väidab enamik artikleid, et kunstkuusk on suurima CO2 jalajäljega. “Eriti kui arvestada, et plastkuusk pole igavene ja umbes 12 aastat hiljem, kui saabuks tavakuusega võrreldes tasakaalupunkt, ei kõlba see enam niikuinii kasutamiseks,” ütles ta.
Holtsmanni sõnul oleneb edasine lõppkäitlusest. “Aga selle plastmaterjali ringlussevõtt on küsitav, seega jääb masspõletus või ladestamine. Sellest ongi kunstkuuse suur jalajälg tingitud.”
Päris kuuse puhul tuleb mõelda, mis saab puust pärast pühi: selle võib põletada näiteks kaminas või lõkkes, viia jäätmepõletustehasesse või kompostida.
“Ladestamine on pisut erineva jalajäljega, aga üldjoontes on päris kuusk keskkonnasõbralikum, rääkimata selle sotsiaalmajanduslikust ja psühhosotsiaalsest positiivsest mõjust võrreldes plastiga,” rääkis Holtsmann.
Holtsmanni teatel tekib eri allikatele tuginedes umbes kahe meetri pikkuse plastkuuse põletamisel 40 ja tavakuuse põletamisel 3,6 kilo CO2. Prügilas ladestamisel tekib päris kuusest 16 kilo CO2.
Ka tuletab Holtsmann meelde, et mida kaugemale autoga kuuse järele sõita, seda suuremaks CO2 jalajälg puu hankimisel kasvab. “Sel juhul räägime grammidest, mitte kilodest,” ütles ta. “Selles mõttes on poe juurde kokku tassitud kuuskedel logilistiselt arvatavasti väiksem transpordijälg. Ehk siis kuusele järele minnes pane suusk või velo alla.”
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
