Randtiirude ränne on loomade seas teadaolevalt pikim: jälgimisel selgus, et keskmiselt läbisid linnud aasta jookul 58 500 kilomeetrit.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul saame tehnoloogia arenedes üha täpsemini jälgida loomade liikumist. Linnud on ühed liikuvamad loomad, kes lendavad pesitsus- ja talvitamisalade vahel tuhandeid kilomeetrid. Mitmed mere- ja rannikulinnud läbivad rändel aga koguni kümneid tuhandeid kilomeetreid aastas.
Kümned tuhanded kilomeetrid
Üheks nendest on ka randtiir, kelle ränne on loomade seas teadaolevalt pikim. Hiljutine Svalbardis pesitseva 30 randtiiru märgistamine geolokaatoritega – seadmega, mis salvestab päevapikkuse, et selle järgi saaks määrata linnu asukohta – ning nende aastaringne jälgimine tõi päevavalgele uusi tõikasid rekordrände kohta, kirjutab Mägi Linnuvaatlejas.
Aasta pärast märgistamist naasis Svalbardi pesitsema 23 märgistatud lindu, kellest 16 õnnestus tabada ja teha nende seadmesse talletatu järgi kindlaks rände üksikasjad.
Keskmiselt läbisid randtiirud polaaralade vahel aasta vältel edasi-tagasi lennates 58 500 kilomeetrit, kuid mõni isend ka 78 500, lühim vahemaa oli 50 200 kilomeetrit. Sügis- ja kevadränne erinesid nii vahemaa kui ka kiiruse osas: sügisene kestis keskmiselt 78 päeva, mille jooksul läbisid tiirud keskmiselt 22 900 kilomeetrit kiirusega 294 kilomeetrit päevas.
Kevadel olid aga vastavad näitajad 54 päeva, 24 800 kilomeetrit ja 435 kilomeetrit päevas. Kevadrände teekond on küll pikem, kuid tiirud läbivad selle kiiremini, sest peatuvad harvem ja lendu soosib oluliselt tugevam pärituul, kui sügisel lõunasse rännates.
Pooletunnine paus
Kuna pika vahemaa läbimiseks kulub palju energiat, peavad tiirud keskkonnaolusid maksimaalselt ära kasutama. Atlandi ookeani tuulte ja toidurohkete piirkondade andmete võrdlus rändeteega näitas, et randtiirud lendavad valdavalt pärituult ja peatuvad toitumiseks ookeani toidurikkamates piirkondades – nad rändavad optimaalselt.
Seejuures kasutavad tiirud ringrännet (kevadel üks, sügisel teine tee), et lennata pärituules, mis puhub sügisel puhub rändeteel keskmiselt 0,4 m/s, kevadel aga 2,2 m/s. Vastupidist rändeteed kasutades oleks kevadel vastutuul 0,2 m/s, sügisel 2,2 m/s.
Keskmiselt peatusid tiirud sügisrändel 32 ja kevadel kümme päeva. Toitumispeatused muutusid seejuures kevadrändel märgatavalt pikemaks vahetult enne pesitsusaladele naasmist. On oluline märkida, et tiirud ei puhka vees pikalt, keskmiselt vaid pool tundi päevas, kasutades järelikult seda aega vaid toitumiseks. Toitumiseks kulunud aja registreeris geolokaatori keskkonna elektrijuhtivust mõõtev andur, mis merevees käivitus.
Suurema osa ajast päevavalguses
Huvitava asjaoluna selgus uusimat tehnoloogiat kasutades ka, et randtiirud veetsid aasta jooksul lausa 80 protsenti ajast päevavalguses, sest nad pesitsevad kevadel Arktikas polaarpäevas, kuid polaarpäevas on nad ka Antarktikas talvitades.
Teadaolevalt on ka see omalaadne rekord loomariigis: ei ole teada, et mõni teine liik suudab päevavalgust nii tõhusalt kasutada. Ühtlasi näitab see, et päevavalgus ei piira randtiirude toitumist – valget aega jagub neil küllaga.
Uusima, järjest areneva tehnoloogia abil saadi teada, et randtiiru aeglane sügisränne on suuresti põhjustatud toidurikaste piirkondade vahel liikumisest ja pikematest peatustest neis piirkondades, kiirem kevadränne aga soodsate tuulte kasutamisest, et läbida rändetee kiiremini. Need on teadmised, millest järjest rohkemate teadmiste ning areneva tehnoloogia toel saame kindlasti kuulda ka edaspidi.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
