Kuigi kaeluspapagoisid leiab vähemalt 35 riigis, seal hulgas Inglismaal, asub nende looduslik leviala hoopis Indias ja selle naaberriikides. Seni on papagoi invasioonis süüdistatud nii filmivõtetelt põgenenud lindusid kui ka rokkmuusikut Jimi Hendrixit.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul on ilmatorkava sulestikuga nutikad papagoid armastatud lemmiklinnud, mistõttu viivad inimesed sageli neid algsest levilast uutesse paikadesse. Uuel kodumaal võivad aga linnud puurist põgeneda, kohaneda, moodustada uue asurkonna ning halvemal juhul muutuda nuhtluseks.
Süüdi on filmitööstus
Näiteks elab Inglismaal invasiivne kaeluspapagoi, kelle looduslik levila asub hoopis Indias, selle naaberriikides ja Sahara kõrbe lõunaosaga piirnevas regioonis. Inglismaal on kaeluspapagoi kanna kinnitamise kohta liikvel mitmeid legende, kirjutab Mägi Linnuvaatlejas.
Üks neist väidab, et asurkond sai alguse filmi “The African Queen” (1951) võtetelt põgenenud lindudest, teine, et asurkonnale pani aluse linnupaar, kelle lasi Londonis vabadusse muusik Jimi Hendrix 1960. aastatel.
Kindel on aga see, et kaeluspapagoi on papagoiliikidest kõige edukam uute tingimustega kohaneja ja tänaseks on sissetalutud linnud moodustanud püsiasurkonna vähemalt 35 riigis viiel kontinendil.
Siiski ulatuvad esimesed kirjalikud märked kaeluspapagoide vaatlustest Inglismaa looduses juba 1855. aastasse, arvukamalt kohtab märkmeid alates 1930. aastatest.
Paraku ei ole asurkonna päritolu ja levikut nende põhjal üheselt võimalik kindlaks teha, kuid sigiv püsiasurkond tekkis tõenäoliselt alles 1960. aastatel.
Appi tõttas kriminalistika
Kas seniste kaeluspapagoide leidude ajalis-geograafilised andmed perioodist 1968–2018 heidavad valgust lindude algsele päritolule? Selleks kasutasid teadlased meetodit, mis on levinud kriminalistikas näiteks sarimõrvarite, -vägistajate ja -süütajate tabamisel, kuid mida on viimasel ajal rakendatud ka looduskaitses.
Teisisõnu üritati lähtuvalt sündmuspaikade ajalisest mustrist leida tõenäolisemad piirkonnad, kust otsida süüdlast ehk kaeluspapagoi esialgset vabastamiskohta.
Analüüsid linnalegende ei kinnita: filmi ja Jimi Hendrixi süüdistamisel ei ole alust, pigem näitavad andmed, et püsiasurkond on tekkinud mitmetes eri kohtades vabadusse lastud või pääsenud lindudest.
Seda kinnitavad ka ajakirjandusest leitud arvukad märkmed puurist pagenud papagoide kohta. Oma osa võis asurkonna suurenemisse anda ka 1987. aasta torm, mille tõttu pääses puuridest vabadusse suurem hulk linde.
Oskab mugavat elu nautida
Pärast asurkonna moodustumist on Inglismaal kaeluspapgoide arvukus kiiresti kasvanud, näiteks 1997. aastal pesitses riigis 3500 paari, kuid 2013. aastal juba 8600. Edukas on liik seetõttu, et tegu on sünantroobiga – liigiga, kes suudab edukalt ära kasutada inimese pakutavaid hüvesid, näiteks pargipuude ja hoonete õõnsusi pesitsuseks, ning nautida aastaringset toiduküllust lindude toidumajades.
Ka Eestis on kaeluspapagoid vabadusse pääsenud ja talvisel ajal just lindude toidumajadest süüa leidnud.
Tavapärasest levilast inimese abil (või ka inimrumaluse tõttu) uutesse piirkondadesse jõudnud liikide arvele võib kirjutada kolmandiku liikide kadumise Maalt alates 1500. aastast – see on kaalukaim kui ükski teine väljasuremisi põhjustanud tegur.
Eelkõige on sissetalutud liigid kohalikele kiskjad või konkurendid (on teada, et näiteks Belgias on kaeluspapagoi piirkonniti välja tõrjunud puukoristaja), võivad hübridiseeruda või olla uudsete haiguste levitajad. Kuid samas võivad mitmed väikesed linnud papagoidest ka kasu lõigata, sest nende lähistel on turvalisem pesitseda.
Üks, mis on kindel – kaeluspapagoi on väga kohanemisvõimeline ega vaja asurkonna rajamiseks filmi- või popstaaride abi.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
