Tänavu veebruaris kirjutas sõber Facebookis, kuidas aastaid tagasi Kesk-Aasias küsis talt taksojuht, miks te seal Eestis neid väikseid valgeid asju kannate. “Ta teadis eestlasi selle asjakese järgi, et siin on igal inimesel see küljes,” kirjutas ta. 

Ta jätkas: “Täna pooletunnise autosõidu ja tunnise jalutuskäigu jooksul nägin ühte inimest helkuriga. Ammu tundub, et neid ei kanta enam, aga nüüd siis kohe jälgisin. Miks see nii on läinud? Need on ju lausa kohustuslikud (ma ise ka ei kanna).”

Sõbral oli õigus. Tõepoolest on helkurikandjaid vähemaks jäänud. Ühtlasi avastasin, et mu enda talvejopelgi polnud seda kes teab mis ajast küljes. Kunagi eelmisel aastal sai üks helkur haaknõelaga jope külge torgatud, aga kuhu ja millal see ära kadus, sellest ajalugu vaikib. Varasemail aastail ja pimedal perioodil, eriti riiklike helkurikampaaniate ajal, oli helkur enamjaolt rõivaste küljes.

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.

Liitun