Viimastel aastatel võime üha enam meediast lugeda, et on kuskil muru kuivab, joogivesi saab otsa, samas teises kohas ajab jõgi üle kallaste ning tugev tuul viib majadel katuseid. Aga, kui paljud meist seostavad neid teemasid kliimamuutustega? Kuidas rääkida kliimateemadest tõhusalt ja mõjusalt nii, et igaüks oskaks meist kliimamuutusi ära tunda ning mõista enda panust nende ennetamisel ja mõjudega kohanemisel?
Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) roheideede konkursi Negavatt projektijuht Anni Raie:
Tegelikult pole kliimamuutuste teemat olemuslikult keerulisem selgitada, kui miskit muud, kui seda teha õigesti. Tõekspidamine käib läbi lugude jutustamise, et inimesed oskaksid paralleele oma igapäevaellu tuua.
KIK kutsus sel teemal Linnaruumifestivalil Negavati vestlusõhtul arutlema eksperdid, kes igapäevaselt erinevate nurkade alt kliimateemadega tegelevad. Avan arutelust kõlama jäänud mõtteid ja järeldusi ka laiemale avalikkusele.
Kraadid ja numbrid jäävad arusaamatuks
Alustuseks mõned faktid. ÜRO kliimaraport hoiatab, et üle 1.5 kraadi keskmise temperatuuri tõus võib tuua kaasa selliseid tagajärgi, millega toimetulek käib inimestele üle jõu. Eestis on aastane keskmine temperatuur viimase 60 aastaga tõusnud 1,2 kraadi võrra. Kasvuhoonegaaside kontsentratsioon on tõusnud võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga 40%. Neid numbreid on kindlasti kuulnud natukenegi keskkonna- ja kliimateemadega kokku puutunud inimesed. Ilmselt adutakse ka tausta ja tähendust. Aga, kas need faktid ütlevad midagi inimesele, kes oma igapäevatoimetusi tehes neid kuskilt mööda minnes kuuleb või näeb?
Need numbrid tunduvad nii marginaalsed ning justkui oleks meil ju kõik hetkel hästi. Kui aga serveeriks seda sama uudist läbi lugude? Näiteks Viimsi inimesed peavad säästma vett, kuna liigkuiva ilma tõttu on sealsed veevarud otsakorral ning kõigile ei jätku elementaarset ligipääsu joogiveele. Või Prantsusmaa talunikud pankrotistuvad, kuna järjest pikemate põuaperioodide tõttu nende saak ikaldub ja see omakorda mõjutab toidutootmist. Või lähikümnendil prognoositakse Läänemere merepinna temperatuuri tõusu 2,9 kraadi, mis tähendab, et enamik Läänemerest saab olema jäävaba ning kaovad ka hülged, kes vajavad poegimiseks jääkatet. Või tubli naabrimees ei niida tagaaias muru laiskusest, vaid toetab liigrikkuse säilimist, mis on samuti vajalik meie toidulaua jaoks.
Selliste lugudega seostume rohkem, oleme empaatilised ja hakkame mõtlema oma tarbimise, valikute ja käitumise üle. Kogedes ja tundes seost teemaga, tekib meil emotsioon, mille pealt jäävad asjad paremini meelde ning mis ehk paneb meid ka oma käitumisele sügavamalt mõtlema ja seda muutma.
Häid näiteid eeskujuks
Heaks näiteks, kuidas kliimamuutustega kohanemise teemat avada üldsuse jaoks, tooksin välja Keskkonnaministeeriumi kliimaklippide sarja ja kodulehe, mis lisaks faktidele näitlikustab nende tegelikku mõju meie elule ja annab juhiseid, kuidas igaüks saab kliimamuutustega kohaneda ning aidata selle kiirust pidurdada.
Samuti avaldas KIK hiljuti looduskaitsekuu raames kaheksa linnalooduse artiklit, mis tutvustasid, kuidas Eesti linnades ja valdades kliimamuutustega toime tullakse. Lugejad said ülevaate, miks on oluline istutada linnades puid, teha roheniite- ja katuseid, rajada veesilmasid ja sademeveesüsteeme ning ehitada jõeluhtadele vee juhtimiseks vajalikke süsteeme.
Seega saab alati ka meid kõiki puudutavat joogivee küsimust või mõne linna üleujutusi kajastades veidi enam olukorra kirjeldusele lisada selgitusi, miks meil need probleemid on ja kuidas need kliimamuutustega seotud on. Vesi ei saa ju niisama otsa, selleks on põhjus.
Hirmu tekitamine ei pane tegudele
Kliimateemade kajastamise osas tasub olla ettevaatlik hirmu tekitamisega, mis annab hoogu pigem ärevusele, kasvatab lootusetuse tunnet ning võtab maha inimeste motivatsiooni üldse midagi ette võtta.
Kliimaärevus on eelkõige noorte seas päris tõsine probleem. See on ka mõistetav, kuna nemad peavad järgnevatel aastakümnetel selles maailmas elama. Aasta keskkonnanoore Emma Sofia Meri sõnul tekib ärevus vaadates mõnda dokumentaalfilmi või sotsiaalmeedias videoid kaugete maade kliimamuredest. Sealsed detailid ja faktid on tihti väga suureks mängitud ning tunduvad noortele olulised, kuid täpselt (Eesti) konteksti neid ei osata panna. Näen seda ka Negavati noorte puhul, kes oma ideedele lahendusi otsides toovad probleemina välja jääkarude hulpimise jääpankadel või Aafrika laste joogivee küsimuse.
Need on need teemad, mida nad (ühis)meediast kuulevad ja näevad ning kliimateemadega otseselt seostavad. Hulpivad jääkarud tekitavad noortes empaatiat, kuna teemat avatakse läbi loo. Samas, ei osata panna seda kaugete maade tragöödiat Eesti konteksti, kus kodukoha lähedal toimuvad samuti muutused, mis hävitavad elurikkust ning raiskavad ressursse ja kus noorte ideed saaksid tegelikult enim abiks olla.
Usun, et sama paralleeli võib tegelikult tõmmata ka täiskasvanute maailma. Viimase Eesti inimarengu aruande järgi tunneb kliima pärast tõsiselt muret lausa 18% Eesti elanikkonnast ning see number on olnud iga-aastaselt kasvutrendis. Seega just põhjuse ja tagajärje vahele seose loomine läbi lugude aitab meil kõikidel mõista kliimamuutuste olemust ja tagajärgi, kuid ei tekita kontekstist väljavõetuna ärevust. Seda enam võiksime tuua lugude jutustamist ka Eestis toimuvate kliimamuutuste kajastamisse.
Lugudest tegudesse
Inimloomus on leidlik leidmaks alternatiivseid lahendusi. Probleemi mitte nägemiseks on väga lihtne öelda, et probleemi ei ole. Seetõttu on oluline, et meist igaüks näeks enda rolli ka kliimamuutustega toimetulekul. Selleks on vaja teha vajalikud muutused võimalikult mugavaks ja arusaadavaks ning seostada nende tegemise vajalikkust, elik rääkida seda läbi erinevate lugude, mis inimest puudutavad.
Näiteks lisaks sellele, et teha rattasõit võimalikult mugavaks ja kättesaadavaks, sh rattateede võrgustik ja turvaline parkimine, tuleks rääkida ka mõjusalt ja tõhusalt rattasõidu kasulikkusest meie tervisele ning tuua head eeskuju tuntud inimeste seast, kelle moodi soovitakse olla. Samuti teame ju kõik, et jäätmete liigiti kogumine saab toimuda ainult siis, kui selleks on võimalikult mugav taristu ja käitlusviisid, aga peamiseks teguriks on siiski elanikkonna valmisolek jäätmeid eraldi koguda.
Kuigi kliimamuutusi ja muid keskkonnaküsimusi on kõige lihtsam üksikisiku tasandil selgitada, siis ei tohiks probleemikeset suunata üksikinimesele ja tekitada temas süütunnet. Kõik me saame üle vaadata oma igapäevased liikumisviisid, toidulaua, prügi sorteerimise toimimise, maja või korteri soojuspidavuse ja küttesüsteemid ning üldse tarbimisharjumused, kuid siiski on kõige suurem vastutus kõige suurema jalajälje tekitajatel – ettevõtetel. Samuti riigil.
Kõige kaalukamaid samme kliimamuutuse pidurdamiseks saavad teha poliitikud ja ettevõtted, kes suures osas suunavad tarbijate otsuseid. Aga oluline on ka üksikisikul mõista, miks riik midagi teeb, et nende muudatustega kaasa tulla. Ühiskonnas on laiemalt vaja mõista keskkonnamõjusid, nende seoseid meie igapäevaelule ning lahenduste nimel tegutsemise vajadust. Siin jõuame taas ringiga tagasi seoste tekitamiseni läbi lugude jutustamise.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
