Neli päeva tagasi ajasin välja oma jalgratta. Suverehvidega. Haapsalu kõnniteed olid konarlikult libedad, kraadiklaas napilt miinuses. Õnneks või õnnetuseks lõpetas tundmatu terav objekt mu avantüüri, lõhkudes umbes kilomeetrise sõidu järel tagumise rehvi.
Esoteerik arvaks, et see oli märk – ära roni talvel rattaga liiklusesse. Mina arvan, et see oli lihtsalt õnnetu klaasikild, aga kui ratta juba rattaremonti viisin, lasin esirattale alla panna naastrehvi. Sest olukorda, kus ratta- ja kõnniteed on kõikjal jääst puhtad, saavad võib-olla kunagi näha mu lapsed. Ja seda mitte sellepärast, et inimesed või linnahooldajad muutuvad usinamaks. Kliima on paarikümne aasta pärast nii palju soojenenud, et meil on siin väike soe Kopenhaagen või Hamburg.
Haapsalus, kus ma elan, pole hullu midagi. Liiklus on väike, vahemaad ajavad naerma. Siis sõidad ja naeradki, sest pagana mõnus on. Aga kuidas “nad” seal Tallinnas sõita julgevad, seda ma ei tea. Vähemalt selline kujutlus on pealinna jalgratturitest jäänud.
Seda võimendavad mõistlikust linnaruumi kasutusest rääkivate jalgrattasõprade Facebooki-grupide videopostitused ja fotod. Vaatan vahel veebist Red Bulli spondeeritud trikiratturite videoid ja muigan – Tallinna ratturid postitavad pidevalt samalaadseid adrenaliinilakse oma seiklustest. Eriti talvel. Kui ise peaks selliseid asju kogema, vannuks valjusti.
Vanduda on lihtne, kui miski pole nagu võiks olla. Avaldasime hiljuti Rohegeeniuses pika loo kõikvõimalikest toetustest ja soodustustest, mida paljudes Euroopa riikides jalgrattaga liiklejaile pakutakse. Meie riigi 0-tolerants ehk kõik saavad võrdselt nulli panigi vanduma. Tegelikult on toetust saanud elektriauto ostjad, millega tekitati tänavatele autosid juurde. See ei saa olla eesmärk, eriti Tallinnas.
Üldse tundub, et sõna “elekter” on üleliia müstifitseeritud. Kui autol pole summutit ja sealt ei välju heitgaase, siis ei tähenda see, et sõiduk ning selle tootmine ei jätaks endast keskkonnale räpast jalajälge.
Kohtusin hiljuti sõbraga, kes ise peab ennast radikaalseks roheliseks. Ometi tõi ta välja tähelepaneku, mis polnud üldse radikaalne: rohepööre või roheline maailmavaade ei pea tähendama seda, et fossiilkütusel liikuvad sõidukid tuleks maamunalt keelata ja kõik peaks muutuma elektriliseks ehk siis liikuma teise äärmusse.
Fossiilkütusel autodega tuleks lihtsalt sõita palju vähem kui praegu. Igapäevased väiksemad otsad võiks teha jalgrattaga. Mugavustsoonist tuleb välja astuda. Selleks on vaja mingit tõuget.
Olen viimastel päeval pidanud maha pikad vestlused kolme jalgratturiga. Avaldan need lähiajal. Need on lood inimestest, kes sõidavad ka talvel. Peamiselt kodust tööle ja tagasi, aga istuvad ratta selga ka puhkepäevadel. Üks naine sõidab näiteks kodust tööle ligi 10 kilomeetrit. Õhtul sama palju tagasi.
Rääkisime linnaliiklusest, rattaostu toetustest (mida meil ei ole), tarvilikest nippidest, ohtudest ja muust. Neil on kogemused ja tähelepanekuid, mis võivad julgustada teisi, kes kahtlevad – osta ratas või mitte, sõita sellega senisest rohkem või isegi iga päev.
Siis väheneb vajadus sõita autoga, mida on ka vaja aeg-ajalt teha. Radikaalsete muutustega ei ole vaja eksperimenteerida. Kui rattasõitjaid tuleb juurde, sunnib see omavalitsusi ehitama paremaid rattateid, puhastama neid teid ka talvel. Aegamisi.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
