Elustiil

Algaja prügisortija tähelepanekud: tundub, et lihtsam on kaalu jälgida, kui nuputada, kuhu SEE käib

Foto: Pixabay

Olen prügi sortinud hoogtöö korras ja nii, nagu mulle mugav. Elasin aastaid maapiirkonnas oma majas ja seal tegelesin nn mugavussortimisega, st ma ei näinud väga vaeva mõtlemisega, kuhu miski käib – mille kohta ma ei osanud otsustada, millisesse prügiliiki mõni asi käib, selle panin segaolmeprügisse.

Pakendi- ja vanapaberikonteinerid asusid meil kohe maja kõrval, tagastatava taara punkt oli lähimas külapoes ning õue peal oli meil ka algeline kompostihunnik arooniapõõsaste taga. Igasse neisse viisin ikka midagi, kuigi võinuks rohkem. Nii et polnud mingi ime, et meie olmeprügikast oli pidevalt täis. Siis kolisin ära ja lõin prügisortimisele käega. Mõne nädala eest aga alustasin uuesti ja seekord mõtlesin, et kui juba, siis hakkan prügi sortima nagu proff.

Kõik algab vajalikest prügikastidest

Kõigepealt oli vaja köögivalamu alla tekitada sortimissüsteem. Mõtlesin, et kõige ägedam oleks paigutada sinna neli ühesuurust kandilist prügikasti ja need võiksid olla sama värvi nagu prügikogumissüsteemiski eri liiki prügi märgitakse: kollane pakendi jaoks, sinine vanapaberi jaoks, roheline biojäätmetele (selle tarvis otsisin veel ka kaane ja õhuaukudega kasti) ja must vms olmeprügile.

Mõte oli kuldaväärt, aga sellist nägusat ettekujutust lihtsalt ei ole võimalik tekitada. Esiteks ei ole meil poodides saadaval just selliseid standardmõõdus kandilisi prügikaste, mis valamukappi üksteise kõrvale, ette ja taha ära mahuksid, ammugi pole neid soovitud värvis võimalik osta.

Lahendasin asja siis teisiti – ostsin põrandamopile mõeldud ristkülikukujulise ämbri ja panin sinna sisse kaks kilekotti (need ostsin biolagunevad). Sellest kahelisest süsteemist kuulub nüüd üks osa pakendile ja teine paberile. Biojäätmete jaoks hankisin suure ümmarguse karbi, millele jäib peale õhuauguga kaas, ja olmejäätmete jaoks jäi lõpuks see, mis mul ennegi oli.

Konteinerid eramajaomanikele?

Elan Pirital eramajade rajoonis ja erinevalt sealkandis asuvate kortermajade heast varustatusest eri liiki prügi konteineritega, pole Mähel eramajadele paigutatud õieti üldse mingeid suuri konteinereid, kuhu oma pakendid, vanapaber jms viia. Mul on maja ees ainult olmeprügile mõeldud konteiner, mida tühjendatakse kord-paar kuus.

Kuhu ma siis kõik ülejäänud peaksin viima, mõtlesin? Uurisin natuke maad Kuhuviia lehelt – ja leidsin mitu tänavavahet edasi, jällegi kortermajade rajoonist konteinerid, mis polnud lukus ja kuhu ma saaks oma pakendid viia, ehkki see tundub tõesti jabur.

Teine probleem tekib muidugi biojäätmetega. Mida üldse teha, kui sa ei tegele kompostimisega? Miskipärast eeldatakse, et kui elad majas, siis kütad komposti teha hommikust õhtuni.

Seda muidugi saaks teha, on igasuguseid kompostitegemise võimalusi, isegi siis, kui aias kompostihunnikut ei ole. Ma isegi uurisin poest Bokashi kompostikasti ja tarvikuid, ent otsustasin selle ostu edasi lükata, sest see tundus veidi kallis, lisaks pole ma kindel, kas ma suudaksin biojäätmeid sedasi fermenteerida, et mu majapidamine ei lõhnaks edaspidi nagu hapukapsa tegemise vabrik. Ühesõnaga – ma polnud endas kindel.

Lugesin, et isegi kui sul ei ole maja ees eri liiki prügile konteinereid, siis võid oma sorditud prügi panna ka segaolmekonteinerisse – see olla palju parem variant kui sortimata prügi. Aga teate, mida teeb biolagunev kott biojäätmetega? Põhimõtteliselt hakkab see lagunema juba toas ja sellega ei jõuagi turvaliselt konteinerini. Nii et biojäätmed olmeprügisse on tõenäoliselt ikka väga kehv variant.

Eraldi biojäätmete konteinerit ma ei telli, sest see läheb kalliks – seda peab vähemalt korra nädalas tühjendama, samas ei saa see jälle nii kiirelt täis… Nokk kinni, saba lahti. Mul jäigi korralikule täislahendusele jõudmata. Mõtlesin, et teen ajutiselt nii (kuniks maa veel külmunud ei ole), et kogun biojäätmeid kodus eraldi kasti, iga natukese aja tagant raputan kihi mulda vahele ja siis, kui kast toas täis saab, lähen kaevan selle sisu aianurka maa sisse. Ma arvan, see töötab. Talvel peab muidugi midagi asjalikumat välja mõtlema.

Kui “ja nii edasi” on just see, mida sa teada tahad…

Ja siis võtsin ette netis saada olevad prügisortimisjuhendid, mis tundusid kõik selged ja arusaadavad, kuni selle hetkeni, kui hakkasin oma päriselus tekkiva prügi puhul nuputama, kuhu SEE siis nüüd käib. Pakendiga on tõesti lihtne – asi, mis on millegi ümber, on üldjuhul pakend. Kuigi ega siingi jäin mõtlema näiteks sibulavõrgu osas – kas see on pakend või segaolmejääde? Või kas pappkarbige, mille sees kiivid on, on paberjääde? Või puust korvike, mille sees šampinjone müüakse – bio?, sega?

Paberiga pole ka üldjuhul probleemi, ehkki ma ei saa aru, kuidas tavaline pappkast on juhendi järgi pigem pakend kui papp, mis oleks loogiline panna vanapaberisse. Vahel on pappkastide küljes kleepribad, need tuleb muidugi ära võtta, aga kas see riba on siis pakend või segaolmejääde? Kõige rohkem segadust ongi just detailidega ehk nendega, mis kuuluvad juhendites “jne” ja “jms” alla.

Kui segaolmejäätmete puhul on kirjas, et need on näiteks määrdunud ja katkised riided, jalanõud, pehmed laste mänguasjad, toidujäätmetena tekkivad suured kondid, toidulisandid ja vitamiinid, kosmeetika, mähkmed, kassiliiv, CD-plaadid, tühjad/katkised pastapliiatsid, hõõgniidiga lambipirnid, jahtunud tuhk jms, siis mis on see jms antud juhul?

Ironiseerides võiks küsida vastu, kui palju mul ikka seda jahtunud tuhka tekib või millal ma viimati mingit CD-plaati nägin, mida ära visata…, aga kuhu näiteks käivad vatitikud (tikk ise ja vatt?), vatipadjad, juuksekarvad ja habemekarvad, sidemed, tampoonid, plaastrid või nende küljest ära tõmmatavad kileribad, vanad juukseklambrid ja patsikummid? Panin oma loogika järgi need kõik muidugi segaolmejäätmetesse.

Kui tavamõistus ei tõrgu puu- ja juurviljade koori biojäätmete hulka arvama, siis ma kõhklen siiamaani, kas teepaki küljes olevad niidid (kust mina pean teadma, kas need on puuvillased või hoopis sünteetilised) saavad olla ikkagi biojääde. Kas näts on tõesti biojääde või täisnuusatud pabersalvrätik või ahjus kasutatud küpsetuspaber? Juhend küll ütleb, et biojäätmed on ka määrdunud papp ja paber, majapidamispaber, salvrätid, aga sisemine tunne kuidagi tõrgub, liiatigi ma ju ei tea, kas see täislöristatud salvrätik ikkagi päriselt laguneb.

Või mida teeb looduses see vahakord, mis on küpsetuspaberi peal tunda? Salvrätikud ja majapidamispaberid olen praegu kaminas tulehakatise seas ära põletanud, ma tegelikult aga ei tea, kas nii on õige, ja kasutatud küpsetuspaberi enam-vähem puhtaks teinud ja segaolmejäätmete hulka arvanud.

Mida aeg edasi, seda selgemaks asjad muidugi saavad. Aga kohati tundub küll, et mõnel juhul on lihtsam kaloreid lugeda ja kaalu jälgida kui prügi sortida, sest küsimusi tekib absoluutselt igal sammul. Samas on aga sortimisel üks väga äge tulemus kohe silmaga näha – segaolmeprügi õieti ei tekigi.

Nüüd tuleks veofirmaga kokkuleppele jõuda, et olmeprügigraafik veel harvemaks saada ning kvartaliga kamba peale omale lähemale pakendikonteiner leiutada, sest jube tüütu on pakenditega mööda lähirajooni ringi tuuritada ja sobivat konteinerit otsida.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.