Linnuökoloogi Marko Mägi sõnul võib kajakas pommitada inimest roojaga, et kaitsta enda poega. Psühhokajakaid leidub siiski vähe.
Rohegeeniuse toimetaja sörkis õhtupoolikul Tallinna kesklinnas. Ühtäkki tõusis kajakas temast paari meetri kauguselt lendu. Toimetaja jooksis rahus edasi, kuni märkas, et umbes sekundi-kahe möödudes maandus temast poole meetri kaugusel suures koguses kajaka väljaheidet.
Seejärel asus kajakas toimetajat jälitama ja ta tundis, kuidas lind lendas temast meetri kõrguselt karjatades üle. Õnneks pääses toimetaja seekord suurema kakluseta. Mida teha, kui kajakas ründab inimest?
Vastab TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloog Marko Mägi.
Kuna kajakad (naeru-, kala- ja hõbekajakas) on üsna tavalised linnalinnud, siis pesitsusperioodil, eriti ajal, mil pojad on pesast lahkunud ning avastavad maailma, on inimeste ja kajakavanemate kokkupõrked küllalt tavalised. Vanalinnud hoiavad tänaval või haljasalal liikuval pojal reeglina silma peal kõrgemal asuvast vaatluspunktist ja seni, kuni inimene pojale liiga lähedale ei juhtu, piirdub vanalind hoiatushäälitsustega.
Kui aga vahemaa poja ja inimese vahel muutub vanalinnu jaoks väljakannatamatult väikeseks, võib ta inimest rünnata. Esialgu piirduvad rünnakud hoiatavate pikeerimistega – lind sööstab üle inimese pea paari meetri kõrguselt. Kui see aga tulemust ei anna, võib rünnak lõppeda ka füüsilise kontaktiga.
Halvemal juhul võib lind nokaga inimese pead vigastada, kuid kajakate puhul on sellised juhud siiski harvad (tiirude ja vareste puhul sagedasemad).
Kajakad võivad ka pahaaimamatuid jalutajaid pommitada roojaga, sest märki tabades suunab ohver reeglina tähelepanu teda tabanud “pommile”, mis võib pojale tagada vajalikud sekundid turvalisse kohta jõudmiseks.
Seega tasub tänaval liikudes silmad lahti hoida – kui näed kajakapoega, on tõenäoliselt läheduses ka valvas vanalind ja mõistlik on pojast kaarega mööduda. Aitab ka käe tõstmine pea kohale (või näiteks vihmavarju, ajalehe), sest linnud ründavad kõige kõrgemal asuvat punkti.
Kajakad kaitsevad oma poegi ja pesi samamoodi ka merelaidudel ning kuna linna võib pidada maastikus paiknevateks saareks, on linnas kajaka kombed suhteliselt sarnased looduses elavate liigikaaslastega.
Vahe on ainult selles, et linnakajakad on inimese kohaloluga harjunud. Kajakate linnaelu on olnud siiski liiga lühiajaline ja nad ei ole veel selgeks saanud, et inimene ei kujuta linnas poegadele erilist ohtu. Küll aga on ohuks autod, rebased, kassid ja koerad.
Nii nagu inimeste puhul, võib ka kajakate seas olla tavapärasest käitumisest hälbinud isendeid (linnaelu ei pruugi kõigile nokkamööda olla) ja sellised isendid võivad inimesi ka põhjuseta rünnata, kuid õnneks kohtab n-ö psühhokajakaid harva.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
