E-tõukerataste ja -jalgrataste renditeenus peaks oma ideelt olema kliimasõbralik lahendus, aga teadlased jõudsid üllatavale järeldusele, et kõik on hoopis vastupidi — selle tõttu võib eralduda rohkem CO2 heitkoguseid kui liikumisviisid, mida rendirattad asendavad.
Nii on juhtunud Zürichis, näitas sealse riikliku tehnoloogiainstituudi (ETH) uuring. “Me teame väga vähe sellest, kuidas inimesed neid teenuseid kasutavad,” ütles Daniel Reck ETH transpordiplaneerimise ja -süsteemide instituudist (IVT). Siiani on olnud ebaselge, kuidas trendikad e-jalgrattad ja e-tõukerattad tegelikult linnade CO2 heitkoguseid vähendada aitavad. Nüüd on asi selgem.
IVT professori Kay Axhauseni juhtimisel viisid Reck ja tema kolleegid läbi uuringu, milles uuriti esimest korda, millist mõju e-transpordivahendid kliimale avaldavad. Uuringu üks eriti tähelepanuväärne aspekt on see, et teadlased ei võtnud arvesse mitte ainult CO2 heitkoguseid kogu elutsükli jooksul (tootmine, kasutamine, hooldus), vaid ka seda, millist liikumist sõiduvahendid asendasid.
“E-tõukerataste ja e-rataste kasutamine tundub esmapilgul kliimasõbralik, sest neis ei kasutata sisepõlemismootoreid. Kuid nende süsiniku jalajälje seisukohalt on lõpuks oluline, mida nad tavaliselt välja vahetavad,” selgitas Reck.
Teadlased näitasid, et renditavad e-tõukerattad ja e-rattad asendavad Zürichi linnas eelkõige säästlikumaid transpordiliike: jalgsi liikumist, ühistransporti ja jalgrattasõitu. See tähendab, et e-sõidukid eraldavad rohkem süsinikku kui liikumisvõimalused, mida nad asendavad.
“Praegu kasutataval viisil teevad jagatud e-tõukerattad ja e-jalgrattad kliimale pigem kahju kui toovad kasu,” ütles Reck.
Erinev pilt avaneb inimeste isiklike e-tõukerataste ja e-rataste puhul. Need asendavad autoga sõite palju sagedamini ja seega toodavad vähem CO2 emissiooni kui asendatavad transpordivahendid ning toovad kokkuvõttes kliimale kasu.
Selleks, et teha kindlaks jagatud ja isiklike e-sõidukite mõju kliimale, pidid teadlased kõigepealt mõistma, kuidas kasutajad valivad jagamisteenuste ja tavapäraste transpordiliikide vahel.
Selleks kogus meeskond kolme kuu jooksul Zürichis 540 uuringus osaleja asukohaandmeid, broneeringuid ja küsitlusandmeid ning rekonstrueeris umbes 65 000 reisi, mida tehti kaheksa transpordivahendiga. Seejärel lisas Reck andmed ilma ja saadaolevate liikumisvõimaluste kohta.
Nii töötati välja esimene omataoline mudel, et näidata, kuidas inimesed valivad transpordivahendite, sealhulgas jagatud e-rendisõidukite, ühistranspordi ja tavapäraste eratranspordisõidukite vahel.
Teadmised selle kohta, kuidas inimesed eri transpordiliikide vahel valivad, on olulised nii teadustöös kui ka praktikas linnatranspordi planeerijatele. Enamik varasemaid uuringuid on põhinenud üksnes kasutajate küsitlustel ja mõnikord eeldati, et autoga sõitmise asendamise määrad on väga hüpoteetilised, et arvutada välja võimalik CO2-heite vähenemine.
Recki andmepõhine analüüs uurib kasutajate eelistusi palju täpsemalt ja sisaldab parameetreid, mis on vajalikud liiklussimulatsioonides mikromobiilsuse realistlikuks modelleerimiseks. Esimest korda annab see tehniliselt usaldusväärse aluse uute transpordiliikide kliimamõju prognoosimiseks ja selle üle arutlemiseks.
Seega on jagatud e-sõidukite suur süsiniku jalajälg vastuolus tavapärase teadmisega, mille kohaselt “jagamine on hoolimine”, st jagamine kaitseb keskkonda. “See võib tõsi olla paljudes valdkondades — ma arvan, et jagamine on kindlasti hea aluspõhimõte. Mikromobiilsuse ja selle kliimamõju puhul tundub aga olevat vastupidi,” arutles Reck.
Tõenäoliselt pole Zürich erand: autorid viitavad sellele, et tulemused on rakendatavad enamiku hea ühistranspordi infrastruktuuriga Euroopa linnade puhul.
Allikas: ETH
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
