“Peamiselt tõuseb lärmi piirkondadest ja kauplustest, kus ostjaskond arvuliselt väiksem või siis kehvema riigikeele oskusega,” lausus Tartumaal Melliste külas kartulikasvatusega tegeleva osaühingu Võõbus esindaja Raul Mäesalu. Ta lisas, et seda roheliseks muutunud kartulite “paanikahoogu” tuleb ette keskmiselt kaks korda aastas.
“Veel on aktiivsuspuhangute taga jaekettide kvaliteedispetsialistid, kes ametisse asudes lubavad “planeedi parandada” koheselt ja paari käeliigutusega. Mõistagi ei ole viimase kümne aastaga midagi suuremat siiski juhtunud,” rääkis ta.
Siiski – tasapisi asjad muutuvad (loe sellest altpoolt), aga endiselt võib lettilt leida kartuleid, mis tarbija potti ja pannile mingil juhul jõuda ei tohiks.
Roheliste kartulite müümisest kirjutas Rohegeenius 18. septembril. Kõik Haapsalu Coopi Konsumist ostetud Tartumaal Mellistes kasvatatud varajased pestud kartulid olid kahekiloses kilekotis rohelised.
Kaks päeva hiljem kontrollisime uuesti sama poe kartulivalikut ja leidsime taas täpselt samasuguse kartulikoti, mida poleks tohtinud müüa. Miks toksilist ainet täis toit vahel tarbijani jõuab ja mida Coop kavatseb selle olukorra vältimiseks teha, neile Rohegeeniuse küsimustele pole Coopi Keskühistu veel vastanud, aga avaldame vastused kohe, kui need on saabunud.
Tootjal siin süüd pole – nemad saadavad välja värske ja rikkumata kartuli. Raul Mäesalu sõnul on nad aastaid palunud jaekettidel probleemiga tegeleda ja kartulite hoiutingimusi muuta, et mugulad ei saaks letil valgust ja ei muutuks roheliseks.
Väike kahju
Peamine põhjus, miks roheliste kartulite müümise probleem ei ole lahenenud, on Mäesalu sõnul ilmselt selles, et köögiviljad on jaekaubanduse üldpildis marginaalse tähtsusega. “Sestap on prakeerimisest tekkiv kahjum absoluutarvudes pea olematu. Seega on oluliselt odavam riknev kraam kõrvale heita kui teha suhteliselt suuri investeeringuid müügitingimuste kapitaalsesse parandamisse,” rääkis ta.
Roheliseks muutub kartul siis, kui näeb mõne päeva jooksul päikese- või elektrivalgust. Nii tekib looduslik mürk solaniin. Kui solaniinisisaldus on 100 grammi kartuli kohta suurem kui 200 milligrammi, on see juba tervisele ohtlik.
Selver muudab hoiutingimusi
Kuigi rohelised kartulid on poelettidel liiga tavaline nähtus, on näiteks Selver hakanud kauplustes hoiutingimusi parandama. Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski ütles, et nende uuemates kauplustes on kohtvalgus ja kartulisalved on ereda valguse alt ära viidud.
Veski tõi näiteks Pelgulinna Selveri. Seal on kartuli, porgandi ja teiste juurikate salv puuviljaosakonna seina ääres nurgas, kus on pimedam kui mujal. “See tundub pime nurk, aga see on taotluslik,” lisas ta.
Selveri poodides kasutatakse järjest vähem sellist lahendust, et kõrge lae alt langeb valgus võrdselt kõikjale. “Uutes poodides kasutatakse hubaseid kohtvalgusteid, mis teevad mitte ruumi kõledaks, vaid jätavad laealuse pimedaks ja kaup tuleb paremini esile. Sisustuses on aina rohkem tumedat fooni, halle ja tumehalle riiuleid. Seda lahendust ära kasutades tekkis võimalus ka puu- ja juuviljaosakonnas teisi probleeme lahendada,” selgitas ta.
Veski sõnul ei ole veel kõik Selveri kauplused uue kontseptsiooni alla viidud ja kõikjal ei ole valgustust muudetud. “Osa kauplusi on vanemad, kõikides ei saa seda teha või ei ole see nii aktuaalne probleem,” lisas ta.
Küsimusele, kas Selveri kliendid on roheliseks tõmbunud kartulite üle kaevanud, vastas Veski, et see probleem puudutab rohkem neid poode, kus kauba vahetumine on aeglane, kuid Selveris müüakse kartulid maha kiiresti.
“Meil üldiselt ei ole seda probleemi, sest kauplused on suured, kaup liigub kiiresti ja eesti inimene ostab kartuleid usinasti,” lausus ta. “Võib-olla sel hooajal, kui kartul on oma koduaiast saada ja tarvitatakse enda kartulit ning siis ostetakse vähem, aga muidu on see minev kaup.”
Veski sõnul tegelevad ka teised jaemüügiketid kartulite roheliseks muutumise probleemi lahendamisega. “Kui vaadata uuemaid ja renoveeritud kauplusi, siis valgustuseteema on trend. Aga muidugi, patsutame ka endale õlale, oleme tublid,” ütles ta naerdes.
Seda, kuidas letile pandud kartulite eest õigesti hoolitseda, on Selveri meeskond õppinud partneritelt teistest riikidest. “Oleme Selveri meeskonnaga käinud koroonaeelsel perioodil nn kaubandusreisidel teistes riikides, kus partnerid on meid kontseptsiooni väljatöötamisel nõustanud,” rääkis Veski. “Arendusosakond on ka selliste lahenduste väljatöötamise üldisi trende jälginud.”
RIMI: kartulid ostetakse kiiresti ära
RIMI kommunikatsioonijuht Katrin Bats lausus, et nende kauplustes ei ole rohelised kartulid suur probleem, sest see kaup vahetub kiiresti. “Kartuli riiuli-eluiga on väga lühike. Sellepärast pole me erilist auru pidanud sellele kulutama,” ütles ta.
Pealegi ei tohiks RIMIs letil kasutuskõlbmatuid kartuleid olla, sest iga päev kontrollitakse värske köögivilja lett mitu korda üle. “Iga päev toimub mitte ainult kartuli, vaid kõikide viljade regulaarne sorteerimine. Kontrollitakse mitu korda päevas, selleks on tööl eraldi inimene. Tal on selleks kindel juhend.”
Miks mõne teise jaeketi kaupluses siiski rohelisi kartuleid leida on, see võib Batsi sõnul olla seotud tööjõuprobleemiga – töötajaid on raske leida ja võib-olla jääb seetõttu kontroll harvemaks, pakkus ta.
Säilitada tuleb liigiomastes tingimustes
Kartuleid kasvatava osaühingu Võõbus esindaja Raul Mäesalu edastas Rohegeeniusele kirja, mille ta saatis pool aastat tagasi Coopile ja kus selgitas, kuidas peaks kartulite eest poeletil hoolitsema. “Nagu võite arvata, siis ei ole tänaseni edasi juhtunud midagi,” tõdes ta.
Järgnev on Mäesalu kiri Coopile:
“Ilmselt on Eestimaal selle teemaga kõige paremini tänaseni toime saanud Selver. 6-7 aastat tagasi küsisid sealt jaeketist inimesed meie arvamust ning mõni aeg hiljem tekkisid kartulikastidele varjavad sirmid, mis töös tänaseni.
Lisaks muutus küllap midagi ka väikepakkide riiulite valgustuses + temperatuurirežiimis/ventilatsioonis: kui käin hindamas nn konkurentide kauba väljapanekuid, siis kõige pikema letiajaga paistavad silma just seal lesivad kilepakid. Ei ole sugugi haruldane leida kaupa, mille pakendamisest möödas näiteks kolm nädalat või rohkem.
Tegelikult tuleks ikka igat kaubakategooriat säilitada ja esitleda n-ö liigiomastes tingimustes. Keegi ei kujutaks täna ette piima- või lihatooteid ilma jahelettide või -kappideta.
Samas köögiviljad laiemalt ja eriti kartul eksponeeritakse enamasti kõige eredama valgustuse ja puuduliku ventilatsiooni tingimustes, rääkimata temperatuurist, mis kindlasti ei tohiks olla üle +10 kraadi.
Küllap täpsed lubatud/vajalikud normid valgustugevuse ja valguse sobiva spektrivahemiku osas köögiiviljade esitlemiseks jaekaubanduses saavad Teile pakkuda eriosade projekteerijad, kes konkreetsed poed on joonistanud või alles plaanivad seda teha.
Kartuli väljapaneku valgustugevus olgu minimaalne võimalik ja/või hajutatud ning spektrivahemik ideaalis 500-600 nm. Ideaalne säilitustemperatuur +4…+6 kraadi C.”
Miks muutuvad kartulid roheliseks?
Jõgeva sordiaretuse instituudi kartuliosakonna juhataja Aide Tsahkna on ajakirjas Eesti Loodus selgitanud, mis kartuliga juhtub, kui seda valesti säilitada.
“Kartulimugulad muutuvad valguse käes seistes roheliseks, sest nende pindmised kihid sisaldavad klorofülli. Samal ajal kui tekib klorofüll, suureneb ka glükoalkaloidide sisaldus, aktiivsemalt toimub see soojematel temperatuuridel.
Kui kartul on läinud roheliseks, siis sisaldab ta kindlasti ülemäära looduslikke toksilisi ühendeid glükoalkaloide (GA). 95% kartulimugulais olevatest glükoalkaloididest on α-solaniin ja α-sakoniin.
Tavaelus räägitakse põhiliselt solaniinist, kuigi selle all tuleks mõista mõlemaid GA komponente.
Glükoalkaloide leidub peamiselt kartulikoortes ja kõige rohkem peridermis. Selle sisaldus koores on kaks korda suurem kui kogu mugulas ja viis korda suurem kui kartuli sisus.
Glükoalkaloidide toksiline doos inimesele on 2–5 mg kehakaalu ühe kilogrammi kohta. Inimeste tundlikkus GA suhtes on aga väga erinev. Arvatakse, et suure GA sisaldusega kartulite söömine raseduse ajal kahjustab loote arengut ning võib tekitada seedehäireid ja närvikahjustusi. Samuti on see kahjulik loomadele. Kahest mainitud komponendist on toksilisem α-sakoniin, ühtlasi on see suurema teratogeense mõjuga.
Rahvusvaheliselt peetakse α-sakoniini ja α-solaniini summaarse sisalduse piirnormiks kartulimugulates 200 mg toormassi ühe kilogrammi kohta. Solaniin hõlmab summaarsest GA sisaldusest keskmiselt 36%, üksikjuhtudel 29–42%. Väga põhjalikult on glükoalkaloide uuritud Soomes ja Rootsis ning mitu kartulisorti on GA suure sisalduse tõttu seal keelatud.
Jõgeva sordiaretuse instituudi kartuliosakond koostöös Eesti tervisekaitseinspektsiooni kesklabori Tartu osakonnaga uuris glükoalkaloidide sisaldust kartulimugulates aastatel 1999–2004. Uuringu järgi leidis kinnitust kirjanduses avaldatu: glükoalkaloidide sisaldus oleneb kindlasti kartulisordist. Eri suurusega mugula fraktsioonidest sisaldasid kõige rohkem GA alla 35 mm mugulad.
Tõenäoliselt tuleneb väikeste mugulate suur GA sisaldus ka asjaolust, et nad ei ole veel saavutanud täisküpsust. Peale selle on väikestel mugulatel suhteliselt suur pinna osakaal võrreldes kogumassiga. Kuna GA leidub peamiselt pinnakihis, siis sisaldub seda rohkelt kogu kartulis.
Üldiselt oli meie toonases katses hiliste sortide glükoalkaloidide sisaldus suurem kui varajastel, ehkki kirjandusest võib lugeda, et GA sisaldus on suurem varajastel sortidel.
Pärast koristust kahe kuu jooksul GA sisaldus suureneb ja üle talve seisnud kartulimugulates on GA sisaldus suurem (16–40%) kui sügisestes mugulates (loe Aide Tsahkna jt. 2001. aastal Akadeemilise Põllumajanduse Seltsi Toimetistes nr. 15 ilmunud artiklit „Kartulisortide glükoalkaloidide sisaldus”).
Paraku ei saa glükoalkaloide kuumtöötlusega eemaldada ning kuna me ei tea peale vaadates kunagi, kui sügaval mugulas leidub toksilisi komponente, siis kindlasti ei tasu roheliseks läinud kartulimugulat süüa.”
Kuidas kodus kartulit säilitada?
“Toatemperatuuril säilib kartul vaid lühikest aega,” kirjutab Rebase talu oma veebilehele. “Pärast koju toomist valage kartul kilekotist välja õhku läbilaskvasse anumasse või pappkasti ning asetage pimedasse jahedasse kohta.
Kui kartul on mingil põhjusel märjaks saanud (näiteks turul vihma käes olnud), siis laske tal lahtiselt toatemperatuuril kuivada. Eriti vähe aega säilib suvine värske kartul, kui kartulil on koor veel lahti.
Sellist kartulit ei tohi mingil juhul jätta niiskena kilekotti seisma, muidu rikneb ta ruttu. Värsket kartulit on parem hoida külmkapis +4 – +5 kraadi juures õhku läbi laskvas juurviljakotis.
Külmutada saab vaid kooritud ja tükeldatud kartulit ning sulatatakse sellist kartulit otse keevasse vette valades.”
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
