Loomaarst Aljona Gogoleva räägib, et Loomade Kiirabikliinikus pole kunagi võimalik valmistuda ette selleks, mis tuleb. Vahel tuleb tegeleda kolme, nelja või viie kriitilises seisus loomaga korraga. Külas käib nii koduloomi, eksootilisi isendeid kui ka metsloomi.
Praegu tuleb ka loomakliinikute külastajatel järgida ohutusnõudeid
Kevadel ja sügisel on kliinikus üldiselt rahulikum aeg. Kui eriolukorra algul käis rohkem loomi, siis nüüd on neid vähem. Vahel juhtub isegi, et kõik arstid tegelevad korraga ühe loomaga. Ka loomakliinikutes, mis veel avatud on, on karantiiniperioodil omad nõuded.
Kliinikusse tuleks minna vaid erakorraliste juhtumite puhul ning mitte näiteks looma küüsi lõikama. Hea oleks ka võimalusel vaktsineerimised edasi lükata. Külla ei tohi tulla kogu perega, vaid looma peaks ära viima vaid üks pereliige. Kui meditsiinitöötajad järgivad nii kui nii pidevalt rangemaid hügieeninõudeid, siis kliinikutes on praegu väljas ka desinfitseerimisvahendid loomaomanikule.
Doktor Aljona püüab mitte mõelda sellele, et tal on loomaarstina suurem tõenäosus koroonaviirusesse nakatunutega kokku puutuda: “Sa lihtsalt ei taha sellest mõelda, sest see tekitab rohkem stressi. Kui varem pesid ja desinfitseerisid käed, siis teed nüüd samuti sama edasi.”
Ainus erinevus on see, et inimestega suheldes mõeldakse rohkem maski ja kinnaste kandmisele, mis on tavaliselt protseduuride läbi viimiseks mõeldud. Kliinikus desinfitseeritakse kõik esemed, millega klient võib kokku puutuda ja püütakse teha nii, et ka loomaomanikud omavahel kokku ei puutuks.
“Kui palutakse kliinikusse tulla üksi, siis palun järgige neid nõudeid. Me puutume päevas nii palju teiste inimestega kokku ja kes teab, milline neist on varjatud kandja. Me viime kõik need asjad koju. Me puutume lisaks oma kollektiivile kokku ka oma vanemate ja teiste lähedastega,” räägib doktor Aljona.
Osad omanikud helistavad aga ette, teevad ülekandega makse ja annavad looma kontaktivabalt üle või ostavad sarnasel viisil ravimeid. “On ka olnud juhtum öövalves, kus omanikud tõid koera, andsid telefoni teel anamneesi ning panid koera külge koti sisse raha. See oli lihtsalt ideaalne. Igas kliinikus on ka kirjas, et tooge võimalusel loom, kirjeldage anamneesi telefoni teel ja lahkuge kliinikust,” kiidab doktor Aljona tublisid omanikke. Praegusel ajal käib ka rohkem maskide ja kummikinnastega inimesi.
Kevaditi sattub kliinikusse rohkem loomapoegi
Metsloomi tuuakse kliinikusse igal aastaajal. Kevadel ja suvel on palju loomapoegi, näiteks jäneseid ja oravaid. Aastaringselt käivad külas rebased, siilid, luiged, kajakad ja tuvid. Eelmisel nädalal toodi kliinikusse ka haavatud hüljes.
Huvitavaid näiteid on veelgi: kodukakk, hirved, varesed jne. Kahjuks ei saa arstid kõiki aidata. Näiteks vigastatud loomal võib hädaolukorras jala amputeerida, kuid ta ei saa lihtsalt looduses enam nii hästi hakkama.
Kiireim periood on talv
Talvel ja suvel on Loomade Kiirabikliinikus kiireim aeg ning päeva lõpuks, kui isiklik elu peaks algama, on vähe jaksu midagi teha. Põhjuseid, miks talvel rohkem patsiente on, doktor Aljona anda ei oska, kuid pakub välja, et ehk on loomaomanikud jõulukuul rohkem oma lemmikutega kodus ja näevad nende tervislikku seisundit. Teine võimalus on inimeste soov uut aastat puhtalt lehelt alustada ja rasked asjad aasta lõpus ära teha.
Doktor Aljona ütleb, et hea on ka loomi rohkem jälgida ja katsuda. Mida rohkem juba väikeseid kassipoegi ja kutsikaid harjutada kõrvade vaatamise, küünte lõikamise ja käppade haaramisega, seda kiiremini ja lihtsamalt asja aetud saavad. Nii ei ole veterinaar mitte keegi, keda karta, vaid sõber.
Lapsepõlve unistusele loomaarstiks saada pani punkti isiklik kurb kogemus
Doktor Aljona unistas loomaarstiks saamisest juba lapsena nagu mitmed tema kolleegidki. Punkti pani sellele aga isiklik juhtum oma kassiga, millest rääkides doktor Aljona kurvalt ohkab. Ta elas varem Pärnus, kus ei pakutud toona toona loomadele ööpäevaringset abi ning nädalavahetustel olid kliinikud kinni.
Ühel pühapäeva õhtul juhtus tema kassiga aga autoõnnetus. Aljona jälgis oma vigastatud kiisut kodus, kuni tuli aeg magama minna. Hommikul ärkas ta ülesse ja läks taas oma lemmiku juurde: “Ma võtsin ta sülle ja see oligi viimane hetk. Ma seostan seda sellega, et ta ootas mind, et jätta hüvasti.”
“Ma sain aru, et ma ei taha oma elus mitte kunagi enam sellisesse abitusse olukorda sattuda, kus keegi ei saa mind aidata,” ütleb doktor Aljona väriseva häälega. Kuigi Pärnust saaks sõita Tallinna, siis Aljona pere ei olnud toona nende variantidega kursis ning isegi kui oleks olnud, poleks neil olnud võimalust sinna sõita.
Loomaarsti amet ei ole kerge, kuid see on doktor Aljona jaoks see õige
“Kui on väga emotsionaalne juhtum, siis mõtled koguaeg sellest. Kliinikus kollektiiviga nalja tegemine aitab. Koju tulles on kõige olulisem eraldada, kus on töö ja kus isiklik elu. Tööd ei tohi koju viia,” räägib doktor Aljona, “Emotsionaalselt on väga raske. Huumor, kolleegid, puhkus, aktiivne puhkus, hobid, pereliikmed ja emotsionaalne toetus aitavad.”
Doktor Aljona ütleb, et kontoritöötajatest sõprade pildid tegevustest, mida nad jaksavad pärast tööd teha, teevad küll kadedaks, aga endale meelde tuletamine, et tegeletakse igapäevase elu päästmisega, on väga hea. “Suurt osa mängib kollektiiv.”
“Stressirohke on küll, aga kus ma siis oleksin? Ma ei näe ennast üheski teises ametis.” Isiklikku elu ja veterinaari ametit on küll doktor Aljona sõnul raske kokku panna, kuid kuidagi tuleb hakkama saada nagu teisedki saavad: “Mulle meeldib see, mida ma teen.”
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
