Rohegeenius kirjutas eile lemmikloomade surmast ja matmisest, mis on Eestis justkui reguleeritud, aga tegelikult täituvad metsa- ja pargialused kalmudega. Miks seda väita saab? Sest paarile tegutsevale lemmikloomakalmistule maetakse väga vähe loomi võrreldes selle arvuga, kui palju loomi sureb, ning tuhastatute arv on samuti väike. Lemmikloomi on Eestis aga paarsada tuhat.

Põllumajandus- ja toiduameti loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda aitas selgust tuua, millistest reeglitest tuleb kinni pidada, kui lemmik on surnud — kuhu tohib matta, kuidas matta ja miks need nõuded vajalikud on. 

Omavalitsused (ilmselt mitte kõik) on lemmikloomade pidamise ja matmise reeglid pannud kirja oma eeskirjadesse, aga kas Eestis on ka üldisi reegleid, kuhu ja kuidas tohib väikeloomi matta? Ei ole leidnud selle kohta selget vastust. Koduaeda võib matta, kui on teatud nõuded täidetud. Aga kas kuskil on ka konkreetselt välja öeldud, et näiteks linnaparki või -metsa ei tohi matta või tuleb see reegel välja mõne muu sätte kaudu?

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.

Liitun